Ärevushäire – uus moehaigus või tõsine tervisehäda?
•• Mis on ärevushäire?
Ärevushäire on inimpsüühikas tekkinud meeleoluhäire, millega kaasneb ilma nähtava põhjuseta sisemine pinge, muretsemine, hirmu- või kartustunne. Ärevushäiret tuleks eristada lühi-
ajalisest ärevusest, mis tekib pingeolukorras ja on normaalne keha kaitsereaktsioon. Probleemiks muutub ärevus siis, kui hirm ja muretsemine hakkab oluliselt mõjutama igapäevaelu. Sageli aetakse ärevushäiret segamini stressireaktsiooniga. Lähedase surm võib inimese väga endast välja viia, aga see möödub. Ärevushäire aga käib ja kummitab.
•• Millised on ärevushäire põhisümptomid?
Sümptomeid on seinast seina. Tavaliselt tuleb patsient otsima kehalist haigust, mitte meele-
oluhäiret. Muretsetakse näiteks südamekloppimise, higistamise, kõhugaaside ja tulevikus tekkida võivate hädade üle. Üks kena vanaproua teadis, et ta ei tohi konjakit maitsta, sest pärast seda hakkab tal kindlasti halb. Ühel sünnipäeval ta siiski „patustas” ja kui see paar tundi hiljem talle meenus, tekkis kohe korralik ärevushäire hoog, mille tagajärjel ta minestas.
•• Kas ärevushäiret võib nimetada tinglikult ka moehaiguseks…
Absoluutselt vale lähenemine. Kindlasti pole see moehaigus. See on päris tervisehäire, mis võib tabada igaüht.
•• Miks ärevushäired tekivad?
Haiguse täpne põhjus on teadmata. See võib olla seotud mingi konkreetse eluetapi ja läbielamistega, kuid ei pruugi. Ärevus-häire on iseseisev haigus, kuid see võib kaasneda ka teiste haigustega nagu depressioon, skisofreenia, kilpnäärme ületalitus. Ärevushäire all kannataval inimesel võib olla tervis korras ja elu ilus – tal on armastav mees, ilus kodu, hea töökoht, toredad lapsed. Ühel hetkel aga ärevushäire lihtsalt tekib. Üks 20-aastane naine kirjeldas, kuidas ta läheb kodus aeg-ajalt üksi tühja ruumi ja väriseb seal tunnike või paar, siis tuleb toast välja ja elab oma elu edasi. Mida ta kardab? Sellele küsimusele ta vastata ei oska.
•• Kellel esineb ärevushäireid sagedamini – naistel, meestel, noortel, vanadel?
Ärevushäired võivad esineda igas vanuses ja nii meestel kui ka naistel. Ametlik statistika ütleb, et naistel esineb ärevushäireid kaks korda sagedamini. Mina usun, et see näitaja on pigem seletatav sellega, et mehed pöörduvad oma murega naistest kordades vähem arsti poole. Igasugused meeleoluhäired on intiimne teema ja mehed enamasti häbenevad olla nõrgad ning oma hädadest rääkida. Osa ärevushäireid algavad pisut pärast teismeliseiga. Haiguse all kannatavad just läbiviielised gümnasistid, kellelt oodatakse palju ja kes ongi väga tublid nii õppimises, spordis kui ka ühiskondlikus elus. Surve noorele on nii suur, et tekib arusaam, et kui ta eliitkooli viitega ei lõpeta ja ülikooli ei lähe, on ta luuser. Alternatiivsed lahendused, kuidas elus edukas olla, puuduvad.
•• Eesti terviseuuringus 2002 seisab, et sageli jääb ärevushäirete diagnoosimine ja ravi hiljaks…
Ma ei oska hinnata, kas diagnoosimine on paranenud või halvenenud. Järjekord psühhiaatri vastuvõtule on igatahes pikk. Õigeaegne diagnoosimine sõltub arsti professionaalsusest – milliste järeldusteni ta jõuab, kui kõik hõlpsasti mõõdetavad tervisenäitajad on korras, aga patsient kaebab jätkuvalt ja järjest uute valude ning probleemide üle. Ma arvan, et mida parem ja lähedasem on perearsti kontakt patsiendiga, seda kiiremini jõutakse õigete lahendusteni. Diagnoosimist raskendab kindlasti seegi, et patsient pole aldis arstile kõike rääkima.
•• Häbenetakse rääkida, sest haigust tajutakse mõnevõrra stigmana?
Jah. Inimesed häbenevad. Põhiline, mida kardetakse, on mittemõistmine. Aga see haigus ei ole stigma, seda saab ravida. Sageli arvatakse, et tegemist on vaimuhaigusega. Vaimuhaige suhtes on meie ühiskond olnud sallimatu ja eelarvamustega. Ärevushäirega inimest saab aga tulemuslikult aidata ja enamasti ta ei jää eluaegsele ravile ega erine tervest inimesest mitte kuidagi. On oluline vahe, kas tegemist on vaimuhaiguse või ärevushäirega.
•• Kelle poole peab pöörduma inimene, kes avastab, et tal on ärevushäire sümptomid?
Kui ärevushäirega ei saada enam iseseisvalt hakkama, võiks oma murega esmalt perearsti poole pöörduda. Võib esimesena ka psühhiaatri poole pöörduda, selleks pole saatekirja vaja.
•• Aga kui perearst ei taha ärevushäirest kuuldagi?
Esmalt tuleks meeles pidada, et diagnoosi paneb patsiendile ainult arst. Ei tasu minna arsti juurde kodus valmis sepitsetud diagnoosiga, vaid katsuda rääkida arstile, mis muret teeb. Alles siis võib loomulikult ka oma diagnoosi kahtlustest rääkida. Kui on tõesti tunne, et perearstiga ei saa kontakti, on mõttekas leida arst, kellega suhe paremini toimib. Alati võib otse psühhiaatri poole pöörduda. Normaalne on see, et inimene oma arsti usaldab.
Ärevushäire diagnoosimise muudab probleemseks just usalduse küsimus – kas sa ikka räägid kõigist muredest arstile ja teed seda, mida arst sulle soovitab. Võib tekkida polkovniku lese sündroom – tahetakse konkreetset diagnoosi, põhjuseid, selgitusi. Meeleoluhäired ei ole aga väga lihtsalt seletatavad ja mõõdetavad.
•• Milline on haiguse ravi?
Ravi sõltub konkreetse ärevushäire iseloomust. Tavaliselt ravitakse ärevushäireid kompleksselt eneseabitehnikate, psühhoteraapia ja tablettraviga. Tablettidest kasutatakse antidepressante ja rahusteid. Ravi peaks kestma vähemalt pool aastat pärast sümptomite kadumist, sest on väga suur oht, et liiga lühikese ravi järel tekib haigus uuesti.
•• Kui tulemuslik on ravi? Kas ärevushäireid saab välja ravida?
Ärevushäired võivad aja möödudes korduda, kuid ei pruugi. Kui ärevushäire on seotud kindla vallandajaga, on sellega ka lihtsam hakkama saada. Näiteks hirm poes piidleva turvamehe ees. Kui inimene oskab ärevust tekitavat situatsiooni vältida ja oma mõtteid teadlikult suunata, on kõik korras. Kui tegemist on üldistatud ärevushäirega, siis on ravi pikaajaline ja kompleksne. Haiguse kulgu mõjutab suuresti ka sotsiaalse toe olemasolu.
Annika (22): olin nagu halvatud
•• Lõpuklassi kevadel tekkis mul püsiv palavik ja südamekloppimine. Arvasin, et mul on mingi põletik. Mõtlesin sellele pidevalt ja tasapisi hakkasin kõhupiirkonnas valusid tundma.
•• Esmalt pöördusin perearsti poole, kes saatis mind kõik-võimalike eriarstide juurde, olenevalt sellest, kust mul parajasti valutas. Analüüsid näitasid, et olen täiesti terve. Ajapikku tekkisid unehäired. Lõpuks ei maganud ma öösel enam üldse. Õhtu oligi kõige piinarikkam aeg. Tekkis käte ja jalgade suremise tunne. Kõhust käis öösel korduvalt läbi see nn jõnks, mis lõbustuspargis karusselliga sõites tekib.
•• Mingil hetkel lamasin voodis ja tundsin, et olen üleni halvatud. Halb enesetunne ja palavik viisid krampideni. Selline tunne, nagu oleks 40-kraadine palavik, hambad plagisesid. Hirm oli. Tuttav, kes oli sama asja üle elanud ja kellele ma julgesin oma probleemist rääkida, soovitas mul tungivalt teda ravinud psühhiaatri vastuvõtule pöörduda. Väga ei tahtnud minna.
•• Tundsin häbi, et olen 18-aastane noor tüdruk ja istun psühhiaatri ukse taga. Arst diagnoosis ärevushäire. Mulle määrati rohud, võtsin neid kaks kuud. Pärast seda pole ärevushäire mind enam kummitanud.
Tasub teada!
Ärevushäire
levinumad sümptomid:
•• rahutus või nurkasurutuse tunne, võimetus lõdvestuda, energiapuudus, lihaspinged
ja unehäired, iiveldus, oksendamine, ebamugavustunne kõhus, ülemäärane higistamine,
suukuivus, südamepekslemine, lämbumistunne, värisemine, pearinglus, tükitunne kurgus.
