Asalea vajab haput substraati, seepärast kasutage kastmiseks pehmet vett – paremini sobib vihmavesi või talvel lumesulamisvesi. Kastmisvett saab hapustada, kui lisada veele oksaalhapet või sidrunhapet. Lopsakas ja rikkalikult õitsev taim vajab sagedast kastmist. Taime kasutamata vett ei peaks siiski mitmeks päevaks potialusele jätma. Kui aga taim on kastmata jäänud ja lehed longu vajunud, aitab tema koos potiga vannitamine, kuni substraadist enam õhumulle ei eraldu. Selleks kulub kuni 15 minutit.

Õitsva asalea väetamiseks kasutage happelembestele taimedele sobilikku väetist ja väetage üks kord nädalas. Sobilikes tingimustes õitseb asalea kuni kuu aega või isegi kauem. Vajaduse korral võib pärast õitsemist taime ülearu pikki oksi lühemaks lõigata ja nii võra tihedamaks kujundada.

Pärast õitsemist on õige aeg taim ümber istutada. Asaleal on tihe pinnaselähedane juurestik ja talle sobib paremini madal ja lai anum. Substraadiks kasutage rodo-, sõnajala- või okaspuumulda.

Kardab eredat päikest

Tõlvlehiku tillukesed kollakad õied on koondunud ruljaks tõlvikuks, mida ümbritseb valge suur kõrgleht. Üks õisik püsib ilus kuu aega, taimel areneb õisikuid aga mitme kuu jooksul kevadest sügiseni. Kõige pimedamal ajal talvel on õitsemine tagasihoidlikum või taim uusi õisikuid ei moodustagi. Äraõitsenud või närbunud õisikud lõigatakse koos varrega võimalikult madalalt tagasi.

Kui tõlvlehik ei taha õitseda, on põhjuseks liiga pime kasvukoht või potimullast otsalõppenud toitained. Õitsemist soodustab kevadel tõlvlehiku ümberistutamine nõrgalt happelisse substraati või vana tiheda taime väiksemateks osadeks jagamine.

Pruunikstõmbunud lehetipud on ülekastmise tunnuseks. Pruune laike lehtedel võib põhjustada ka liiga ere päikesevalgus. Väetamisega olge ettevaatlik, muidu tõmbuvad lehed sarvekujuliselt keerdu. Õitsvat taime võiks väetada kaks korda kuus lahja täisväetiselahusega.

Kuiva õhuga keskküttega ruumis on tõlvlehik tänulik puhta leige veega piserdamise eest. Otsese ereda päikesekiirguse eest vajab tõlvlehik kaitset alates veebruarikuust.



PEREKOND

Simsi rododendroni teine nimi on asalea

Rododendroni (Rhododendron) perekonda kanarbikuliste (Ericaceae) sugukonnas kuulub tuhat liiki puid, põõsaid ja puhmaid ehk kääbuspõõsaid. Rododendroneid kasvab looduslikult kõige rohkem põhjapoolkera parasvöötmes. Hiinas kasvab koguni 650 liiki, Uus-Guinea saarel on 155 liiki ja Austraalias kahte liiki rodosid. Euroopa on seitsme liigi kodumaa. Aga neid leidub ka Indias, Sri Lankal, Bhutanis, Nepalis ja Malaisias. Pontose rododendron (Rhododendron ponticum) on muutunud Lääne-Euroopas ja Uus-Meremaal tülikaks invasiivseks ehk sissetungivaks liigiks.

Kirde-Myanmarist, Hiinast ja Taiwanilt pärit igihaljast Simsi rododendronist (Rhododendron simsii) aretatud sorte kasvatatakse talvel ja kevadel õitseva potitaimena. Aianduses kutsutakse neid asaleaks. Looduses kasvab Simsi rododendron kahe kuni viie meetri kõrguse põõsana 500–2700 meetri kõrgusel mägedes valgusküllastes männimetsades või päikesele avatud tihedates põõsastikes.

Looduses on rododendronil lihtõied, potitaimena aga kasvatatakse sageli ka täidisõielisi sorte. Õite värvus varieerub valgest kuni tumepunaseni. Põnevamatel sortidel on õied mitmevärvilised, triibulised, eredalt värvunud servaga või kurruliste kroonlehtedega või tumeda laiguga õieneelus. Tuntakse ka kirjulehiseid sorte, kuid neid kasvatatakse ilutaimena harvem.

Simsi rododendronit kirjeldati esimest korda 1854. aastal ja kultuurtaimena kasvatatakse teda alates 1812. aastast. Jaapanis on asalea populaarne bonsaitaim.



TÕLVLEHIK

Kutsutakse ka rahuliiliaks ja valgeks purjekaks

Tõlvlehik (Spathiphyllum) on ammutuntud vähenõudlik toataim. Võhaliste (Araceae) sugukonnas tõlvlehiku perekonnas on 41 liiki taimi. Looduslikult kasvavad tõlvlehikud troopilises Ameerikas ja Malaisiast kuni Saalomoni saarteni.

Inglise keeles kutsutakse tõlvlehikut rahuliiliaks või valgeks purjekaks. Kõige sagedamini kasvatatakse toataimena Colombiast pärit Wallise tõlvlehikut (Spathiphyllum wallisii) ja tema sorte, harvem teisi liike.