Augusti kolmas nädal: õhus on tunda sügist

Toomingad ei ole ainsad, kes sügisvilju pudistavad.

„Tümps!” kukub õunapuu alla raske õunapabul, esialgu veel „ussivõetu”. Ja pargiservas käib äge saalimine, pasknäär pahandab käristades mu peale, aga läheb seejärel kandamiga kuhugi. Tammetõrukandamiga – nokavahe on priskest tõrust punnis. Jään mõtisklema, kuidas linnuke talvel ilma GPS-seadmeta teab, kuhu ta sügisel oma moonavarud peitis. Oleks see vast kokkuhoid, kui saaksime ilma elektroonikata kõik oma käigud salvestada.

Aga juba paelub mu tähelepanu Raadi pargi servas mühisev suur hobukastan, see on okaskerasid täis, poole kuu pärast tuleme Aotähega siia koolitöödeks siledakoorelisi läikivaid pruune mune otsima. Ja muidugi tõrusid ka, kui pasknäärid kõike nahka ei pane või oma aitadesse ei tassi. Värvide virvarr ei ole veel alanud, puude lehed on pigem rohelised, õige veidi ehk pruunid ja krussis, aga see on tulnud ehk vahepealsest põrgukuumast, mis ka mu õue suvitama viidud toataimedele põletushaavu tekitas. Ja siis liugleb mu ees vaikselt allapoole kuldne kaseleht. Sügis! Sügis on teel.

Vaikelu looduses

Õueelu on tõsiselt vaikne. Harakapere askeldab mu aiamaal, nad loobivad õhku midagi punast. Binokliga vaadates saan aru, et tegemist on maasikapeenrasse pandud punaste kivilepatriinudega. Keegi hea inimene õpetas, et nii saab vaigistada lindude suvist maasikahimu: kui korra üht punast kivimaasikat proovida, siis teeb see ülejäänute suhtes ükskõiksemaks. Aga nüüd rapivad harakad mu lepatriinusid?

Täna ei kosta ka viude hüüdeid ega suitsupääsukeste vidistamist. Siis hakkab järgmises tänavas vaikne müdin, mis paisub aina valjemaks – esmalt põgenevad harakad, seejärel kuldnoka hiigelparv ja siis lasevad hekist jalga ka põldvarblased. Must klaasist lind kerkib mürinaga katuste kohale ja lendab Tartu poole. Kanadalasest itimees sõidab helikopteriga tööle.