Augusti neljas nädal: pärlid uduvaikuses
Tõuseb parasjagu nii kõrgele, et sügiskondaja endasse mässida. Valges udus tunned end turvaliselt – maailm pole enam kevadiselt mõõtmatu suur. Sellesse udukotta mahuvad parasjagu ära mina ja see kaunis ämbliku pärlikee. Ei kedagi rohkem ja ei rohkem ka ühtegi häält.
Läheb tõesti tükk aega, enne kui valge pisike päike uuristab oma kiirtega sellesse piimvalgesse kotta oma tee. Ja alles siis kuulen lähedalt linavästrikupoja manguvat häält ja tema poole tõttava ema rõõmsat silpsu. Aga need on ka ainsad hääled ses udukojas, istun rattale ja liigun kummide sahinal teed mööda edasi, udukoda püsib mu ümber ja valge päikeseketas naeratab. Veetilkadest pärlendav roosa ristikunutt ja kuldvitsa sätendav pea. Ja siis tungib päike äkki udust läbi ja udulummal on lõpp, kell on saanud üheksa. Algab argipäev.
Kukuta kägu
Kõige imelikum on see, et enam ei kohta ses hommikuajas kiirelt muruniitja järel tõttavaid inimesi. Muru on kõrge ja lopsakas, aga enam ei lase ta end varahommikul niita. Ta on lihtsalt vesimärg ja ka päevane niit on kole, mustav ja hallitav. Sestap istuvad inimesed rõdul ja joovad kohvi, avastavad äkki, kui kaunis on loodus. Kui põnevalt tähnilised on murule lendavad käravad kuldnokapojad ja kuidas äkki istub õunapuuoksale veel üks kullimõõtu triibuline olevus. Enam ei ava ta tervituseks nokka, et teda ta „kuku!” järgi ära tunneksime. Viimased pääsukesed tiirutavad maja kohal, naabermajas on pesast välja lendamata veel viimased punakurgud. Pesakastide juurde on tagasi tulnud tihased, rändel uurivad nad paikasid, kuhu talvituma jääda. Ühtlasi urgitsevad nad lahti kõik katmata makrofleksi ja kivivilla paigad.
Rände sigin-sagin
