Augusti viimane nädal: vahtraleekide puna

Sügise värvidemäng tuli tegelikult salamisi, algul värvis ta nõmmede valgetele põdrasamblatuttidele pähe punased pohlasilmad ja punklilla kanarbiku harjassoengu.

Mändide okkaline vägi aga koogutas rahulikult oma sügavrohelisi päid. Tasa, tasa tulid esimesed kollased kaselehed, algul peitsid nad end oksakaenlasse, siis kasevõra latva, kus tuul neid harva kuldvihmana samblale lennutas.

Siis hakkasid metsaserva haavad üksteisega kõnelema. Ikka hooti, tuulehooti sosistasid lehed sõbrale midagi: „Ssshhh, šhhhhš, kas me läheme tänavu kollaseks või punaseks?” Veel on nad rohelised, aga külmad ööd on rohelise sisse andnud kerge kollase jume. Ja isegi siis, kui kõrvad ja silmad suleme, saame aru, et sügis on tulnud. Ta on tulnud sügislõhnadega – möödatuhisevas tuuleiilis on mesimagusat lillelõhna vaid grammijagu, tuul lõhnab suvemineku ja kõdu järele. September on tõesti sügiskuu.