Seaduste puudulikkus on jätnud Eesti mitu tuhat ordenikandjat kaitseta. Nad ei tea, mida ette võtta, kui midagi peaks aumärgiga juhtuma.

KUUL ORDENIMEISTRILE. Kolmveerand sajandi eest, aastal 1925 seisis Tallinnas oma töökojas kullassepp Roman Tavast, hoides pihus lihvitud ja säravat aumärki. Eesti Vabariigi esimene orden oli sündinud.

Iseseisvusajal valmis Tavasti tehases ligi 9000 ordenit. Tavast aitas välja mõelda lumehelbe kujulise Valgetähe teenetemärgi. Täna ütlevad mehed taastatud Tavasti töökojas, et kui muude ordenitega on tegemist, siis Valgetäht on kõige keerulisem. Eestile ilusaima ordeni andja hukati Komi surmalaagris.

LUMESADU TSEHHIS. Hallipäine Raul–Roman Tavast astub mööda isa nime kandva firma ja Juveelitehase tsehhe. Nende kahe koostöös valmivad tänase Eesti ordenid. Ordenimeistri ordenimeistrist poja pilk silitab aumärkidest tulvil kappi. Tema, tootmise taastaja jaoks on see enam kui lihtsalt töökoda. Isa algatuse ja poja taastatud tootmiseta poleks Eesti riigil ei ordeneid ega piirivalve, kaitseliidu, tuletõrje mundrimärke, teenetemärke, ametikette.

Laudadel, pehmetel alustel, särava valguse käes helgivad metallist lumeräitsakad – Valgetähed. Neid on mituküm-mend. Enn Kiisholts lihvib ja viilib päeva jooksul neist paar tükki siledaks. “Raske, aga ilus,” ütleb mees oma paarikümne erineva viili keskel istudes.

TANTSUJUHT KIMBATUSES. Kui Orav sai politseist teate, et ordeni varguse uurimine on vähem kui kaks kuud pärast vargust peatatud, ei osanud ta midagi teha.

Orava arvates võiks ordeniga kaasa antavale tunnistusele olla lisatud ka pisike raamat, kus kirjas ordenikandja õigused, kohutused. Ka see, kuidas talitada aumärgi kadumise korral.

Teabematerjalis peaks olema seegi, kas orden tuleb ordenikandja surma järel riigile tagasi anda või jääb pärijaile. Eesti seaduste järgi jääb orden ordenikandja omastele. Samas on riike, kus orden tuleb tagastada. Siis läheb aumärk uuele kandjale. Nii saab ordenikandja teada, et poolesaja aasta eest kandis aumärki see prominent, saja aasta eest keegi teine.

INIMESE VÕI RIIGI ORDEN. Ordenitootmise taastanud Raul – Roman Tavasti arvates võiksid Eestis ordenid ringluses olla. See lisaks aumärgile väärtust, kvaliteeti. “Mulle meeldivad vanad asjad,” ütleb Tavast. Ilma vanu asju säilitanud Eesti Rahva Muuseumita poleks meil täna sellise näoga ordeneid. Teades, et nende pea on pakul, hoidsid muuseumi varahoidjad kogu Nõukogude aja salaja alles täiskomplekti Eesti ordenite originaale.

“Kas orden jääb omanikule või kuulub riigile, on poliitilise otsustuse küsimus. Meil on Eesti kodanike puhul valitud esimene tee, välismaalaste pered peavad ordenid Eesti riigile tagastama,” ütleb presidendi kantselei õigusosakonna juhataja Mall Gramberg.

Esimene tee tähendab paraku sedagi, et mitmeid seni kehtivaid teenetemärke võib Eestis osta antiigipoodidest.

KOTKATA ELUPÄÄSTJA. Aasta eest seisis segipaisatud korteri uksel ka päästeameti asejuht Mati Raidma. “Klassikaline korterivargus,” nendib Kotkaristi teenetemärgist ilma jäänu. Raidmal lubati osta uus Kotkarist. Kas see oli seaduslik?

“Seadus ei ütle midagi,” tõdeb Riigikantselei sümboolikaosakonna juhataja Kalev Uustalu. Seaduses on selle koha peal auk.

ORDENITA OTSUS. “Paljudes riikides on isikul, kellelt teenetemärk varastatud, võimalus pöörduda vastava riigiasutuse poole. Vargust tõestavate dokumentide esitamisel võib paluda luba uus teenetemärk osta,” selgitab Uustalu. Sama soovitas ta läinud reedel Maie Oravale, kellele uus orden tähendab umbes tuhande kroonist väljaminekut.

MINIORDEN ASENDAJAKS. Tavasti töökojas ja Juveelitehases käib igapäevane ordenite metallist väljapressimine, viimistlemine, veel kuni viiekordne pressimine, lõikamine, viilimine, viilimine, viilimine, emailimine, lihvimine.

Kaduma läinud ordeni asemele oskab Tavast pakkuda miniatuuri ehk vähendatud koopiat.

On järjekordne presidendi vastuvõtt vabariigi sünnipäeva puhul. Astuvad ordenite ja miniatuuridega auväärsed mehed-naised. Üks ordenitootmise taastajatest, katsetaja Karl Saan istub televiisori ees. Vaatab vastuvõttu. Ta hinges on uhkus. “Meie tehtud, oma näputöö,” jookseb läbi meistri pea.

Tantsujuht Orava ordeni tühi karp on senini varguse asitõendina Lääne-Viru politseis. “Mina sinna järele ei lähe,” on tantsujuht resoluutne.