Avalik urineerimine tuleb hädast, mitte ülemeelikust huligaansusest
Näiteid leiab kuhjaga. Tualeti eest käivad varahommikul lillepeenrad Narva maantee kortermaja ees, pärastlõunal ühe keldrikorteri uks Paldiski maantee äärses trollipeatuses, õhtupoolikul Tehnika tänaval naaberkrundi õuevärava esine
Näiteks Rainer (nimi muudetud) on avalikus kohas urineerimise eest trahvi saanud kaks korda, korra Tartus ja teise Tallinnas. “Mõlemad korrad olid peale hulga õlle joomist, öisel ajal,” meenutab noormees paari aasta taguseid sündmusi. Pärast trahve, mis olid vastavalt 300 ja 240 krooni, oli Rainer ettevaatlikum, kuid avalikus kohas põie tühjendamisest pole ta ikkagi saanud täielikult hoiduda. “Ega muidu ei teeks, aga tualette pole piisavalt,” nendib ta.
Avalikus kohas urineerimine rikub Tallinna heakorra eeskirja punkti 22.1, mis ütleb, et “Tallinna haldusterritooriumil on keelatud risustada ja reostada linna territooriumi ja ehitisi (maha sülitada, urineerida ja roojata avalikus kohas, loopida prahti, suitsukonisid, päevalilleseemneid jms), määrida ja kritseldada hoone seinale, müürile, piirdeaiale, pingile, kõnniteele jne) või kahjustada neid muul viisil”.
Keskkonnaameti munitsipaalpolitsei menetlustalituse juhtivinspektori Kalmer Filatovi andmetel on munitsipaalpolitsei nimetatud punkti rikkumisi menetlenud 94 korral, millest avaliku urineerimise juhtumeid on olnud arvatavalt viis-kuus. Põhja politseiprefektuuris on poole aasta jooksul registreeritud kolm juhtumit.
“Väga suur probleem avalikus kohas urineerimine pole, aga inimestega rääkides on aru saada, et oleks vaja rohkem avalikke käimlaid. Kui oleks, kuhu minna, poleks ilmselt ka probleemi tänava ääres urineerijatega,” sõnas Filatov. Urineerimisest palju rohkem on munitsipaalpolitsei hädas prahiloopimisega: küll visatakse maha sigaretikonisid, küll pudeleid.
Trahvi võib avalikus kohas urineerimise eest määrata maksimaalselt 100 trahviühikut ehk 6000 krooni, Filatovi hinnangul on maksimaalmäär olnud 900 krooni, tavaliselt veelgi vähem.
13 ajutist tualetti
Avalike käimlate puudumisele on viidanud ka pealinna turismiettevõtjad, kes on linnavalitsusega aastaid sel teemal dialoogi pidanud ning tegid linnapeale nädala algul vastavasisulise ühisavalduse. “Probleem on suuremate turismigruppidega. Eriti just Toompeal napib avalikke tualette, all-linnas on saadud söögikohtadega kokkuleppele. Tualett ei pea olema tasuta, aga see peab olema kättesaadav,” sõnas Eesti Turismifirmade Liidu tegevdirektor Kersti Kont.
Kondi hinnangul pole tualetipuudus ainult kesklinnas, vaid seoses uute turismivormidega nagu näiteks hop on, hop off -buss, on probleem laienenud näiteks Piritale.
Kuid juba uuest nädalast võib loota, et pealinna käimlapuudust aitavad leevendada 13 ajutist tualetti. Linnavalitsus eraldas lisaeelarvest avalike käimlate paigaldamiseks 100 000 krooni ning need paigutatakse turistidele olulistesse kohtadesse. Kuhu täpsemalt, selgub täna. Kommunaalameti hooldusosakonna juhataja Tarmo Sule sõnul ei saa enne lepingu allkirjastamist tingimustest rääkida, aga käimlad loodetakse paigutada kogu Tallinna, mitte ainult kesklinna. Ajutised käimlad on kõigile tasuta kasutamiseks ning pannakse linna kaheks kuuks.
Kommentaar:
Aleksander Pulver,
psühholoog
Põhjuseks rohke alkoholi tarbimine
Avalikus kohas urineerimist põhjustab ikka rohkem füsioloogiline kui psühholoogiline vajadus. Tõsi, on spetsiaalne seltskond, kes teeb seda terava elamuse otsingul, seksuaalsel eesmärgil (nagu liputajad), aga usun, et see on väga väike osa rahvast ning enamasti on asi ikka puhtalt füüsilises vajaduses.
Naisi end avalikult kergendamas ei kohta, sest naiste sooroll jälgib kultuurinormide täitmist rangemini ja see tähendab suuremat häbi- ja süütunnet.
Ei usu, et meil oleks kultuurinormidega midagi valesti, et inimesed avalikult urineerivad. Lihtsalt tarbitakse rohkem alkoholi ning seetõttu torkab selline asi ka proportsionaalselt rohkem silma.
