Balti riigid tsivilisatsioonide kokkupõrke joonel

Rahvusvaheliste suhete teoreetiku ja praktiku Samuel Huntingtoni ja välisminister Toomas Hendrik Ilvese vestlus

Toomas Hendrik Ilves kompab vestluses Samuel P. Huntingtoniga (vasakul) sajandivahetuse tsivilisatsioonide piirjooni, paigutades Balti riigid üksmeelselt lääne tsivilisatsiooni. RAIGO PAJULA

THI: Maailm on oluliselt muutunud pärast külma sõja lõppu. Bipolaarne jaotus on asendunud hoopis teistsuguste võimu- ja jõujoontega. Teie olete kirjutanud, et külma sõja järel on maailma jäänud üks superriik, hulk regionaalseid jõude ning teisejärgulisi jõude. Taastumas on Westfali rahu aegne rahvusriikide keeruline tasakaalu otsimine, samas on tsivilisatsiooniline rühmitumine hakanud rohkem kui kunagi varem geopoliitikat mõjutama. Jõudude vahekord on aga endiselt küllaltki lahtine.

SH: Esiteks, kui käsitleda jõude, siis on jäänud üks superriik ning tugevad regionaalsed jõud. Aja jooksul maailm aga paratamatult muutub ja areneb. Euroopa ühineb, Venemaa tuleb tagasi. USA kaotab domineeriva positsiooni mitmes valdkonnas. Areng viib maailma ajajärku, mis sarnaneb Euroopa rahvusvahelise süsteemiga, nagu see mitmeid aastakümneid eksisteeris. See lihtsalt tähendab, et suurtel jõududel on kasulik grupeeruda ja nad reorganiseeruvad, nii nagu Euroopas seda tehti varasematel sajanditel.

Lõppev XX sajand oli Ameerika sajand. Ühendriigid juhtisid maailma ja kujundasid seda oma näo järgi ning USA on olnud maailmale suuresti mudeliks. Mitteläänelikud kultuurid moderniseeruvad, nagu näeme seda Aasias ja võibolla ka Venemaal. Kas tsivilisatsioonide üldine moderniseerumine võib tähendada, et tsivilisatsioonid on uuel tõusuteel? Moderniseerimine on sageli tähendanud kultuuriliste erinevuste hääbumist, millele on lisandunud ka oma kultuuri erinevuste kaitsjate ludiitlik suhtumine moderniseerimisse ja nendesse Lääne põhialustesse, mis võimaldasid moderniseerimist. Ere näide on Dostojevski kujund kristallpaleest, kus ta eitas ka seda ratsionaalset ja loogilist lähenemist, mis on ikka moderniseerimise aluseks. Samas on mõttevabadus ja üldine valgustusajastu ideoloogia tunnustamine siiski eelduseks riikide moderniseerimiseks.

Loomulikult on Lääne ühiskondade pluralism ning avatus oluline jõuline tegur, ehk isegi keskne tegur Lääne tsivilisatsioonide erakordses arengus viimaste sajandite kestel. 400 aastat tagasi oli kogu maailm traditsionaalne: Lääs, Hiina ja kogu ülejäänud maailm. Seejärel tegi Lääs osalt pluralismi, seaduste jõu ning osalt ka protestantliku usu tõttu hüppe moderniseerimisse ning selleks sajandiks oli jõutud arengujärku, kus Lääs oli kõrgelt moderniseeritud ning ülejäänud maailm kas traditsionaalne või alles moderniseerumise protsessis.

Ma usun, et saabuv sajand näeb pilti, kus valdav osa ülejäänud maailmast muutub moderniseerituks. Selles mõttes muutub maailm ühtsemaks, et enamik inimesi jagab ühtset modernset kultuuri. See aga ei tähenda tingimata, et kultuurid on identsed, sest kui vaadelda moderniseerimise kulgu mitteläänelikus ühiskondades, siis mingil arenemisastmel on see viinud ning viib hoopis traditsionaalse ühiskonna uuestisünnini, algupärase kultuuri elluärkamisele. Praegu võime seda näha nii Aasias kui ka islamimaailmas. Seal on moderniseerumise tulemused Läänest erinevad.

Võiksin lisada veel huvitavaid maailma väärtusuuringute kohta avaldatud andmeid, mis näitavad, kuidas ligi kuuekümnes nüüd juba moderniseerituks peetud riigis pole traditsioonilised väärtused tegelikult muutunud. Ja kui uurijad on avaldanud kaardid väärtuste leviku kohta, mida ühiskonnad hindavad, siis piirid nendel kaartidel on langevad üldjoontes kokku minu tsivilisatsioonide piiridega.

Huvitav on aga ka see, et näiteks Euroopa protestantlikud riigid sarnanevad nende uuringute kohaselt pigem Põhja-Ameerikaga ning moodustavad erineva grupi näiteks Euroopa katoliiklikest riikidest, mis sarnanevad rohkem jälle Ladina-Ameerikaga. Ortodokslikud riigid moodustavad selgelt oma grupi ning kõik need kultuurilised erinevused on väga püsivad. Ja huvitav on seegi, et ühiskonnauurijad ei alustanud tööd üldse eesmärgiga need grupid välja selgitada, vaid hoopis materjali ilmselgus viis kirjeldatud tulemusteni.

Kirjanik Naipaul täheldas 15 aastat tagasi ilmunud raamatus fundamentalistliku islami usu taassünnist "Usklike seas", et sageli olid fundamentalistlikud liidrid Läänes haridust saanud tehnikaala intelligents. Naasnud vähem arenenud kodumaale ja heites meelt, et nende kultuur ei saagi saavutada seda klantsitud edu, mida nad kogesid õpingute mail, pöördusid nad reaktsiooniliste fundamentalistlike väärtuste juurde. Mõttekäik oli umbes selline, et kui ma ei saa mersut, siis tahan ma oma hobuvankrit, mis vähemalt on MINU hobuvanker.

Mina pole sellist tendentsi tuvastanud. Mulle näib, et fundamentalism, olgu see siis kas moslemi või ortodoksi oma, ei taha lihtsalt Lääne laadi moderniseerimist. Kindlasti on islamimaailma fundamentalism post-modernne, kasutades kõiki modernseid tehnikaid: telekommunikatsioone, satelliite, arvutivõrke. Kui iraanlaste usujuht oli Prantsusmaal paguluses, siis suhtles ta iraanlastega just nende moodsate vahendite abil. Moslemid ei põlga tehnika ja modernsuse eeliseid, nad on vaid vastu Lääne kultuurile.

Nõukogude Liit oli riik, mis moderniseerus ilma Lääne ühiskonnale omase avatuseta. Samas ei suutnud NSVL midagi ise luua, vaid varastas ja kopeeris tehnoloogiat.

Jah, see on oluline tähelepanek. Riigid võivad moderniseeruda, kas siis isepäise, eraldunud pingutuse abil või vastupidi. Samas on laenamine kõikidele mitteläänelikele ühiskondadele olnud äärmiselt tähtis, näiteks jaapanlastele, kes olid sajandi alguses väga edukad moderniseerujad.

Aga kuhu läheb Euroopa? Kui kultuurid muutuvad ühtsemaks, kas siis poliitiliselt tihenev Euroopa tähendab uuel sajandil ka kultuuriliselt ühtset Euroopat või mitte? Või jäävad Vanas Maailmas endiselt domineerima rahvusriigid?

Ühinemise nimel nähakse tõesti kõvasti vaeva. On püütud ja mingil määral ka õnnestunult luua ühtset välispoliitikat ning nüüd tegeldakse juba sõjalise koostööga. Ma usun, et see kõik leiab ka aset. Nagu on teada, on Euroopas väga erineva sügavusastmega integratsiooni. On tuumikriigid – Saksamaa, Prantsusmaa, Beneluxi maad ja paar muud –, kes on selgelt ühinemise tuumas. Siis on teised, lõdvemalt seotud riigid ning veel kuskil on Suurbritannia, kes on mingis mõttes väljaspool. Ehk teisisõnu: sellel, mil määral riigid töötavad ühistes Euroopa institutsioonides, on varjundi vahe. Minu arvates on need institutsioonid siiski eluliselt tähtsad.

Teine oletus, mis lähtub teie mudelist, on see, et hulk konflikte sünnib kultuuride, tsivilisatsioonide murdejoontel. Oleme seda näinud juba väga selgelt Bosnias. The Economist vaidles teile vastu – et kas samamoodi läheb ka Tshetsheenias? Teie teooria tundub töötavat, kui pidada silmas kasvõi näiteks seda, kuidas kaukaaslase välimusega inimesi Moskvast deporteeriti, mis on muidugi tegelikult rassism. Kas näete just sel pinnal ette järgmise sajandi konflikte?

Minu teoorias on oletus, et võimalikud kokkupõrked liiguvad tsivilisatsioonide piire mööda, keskse tähtsusega. Kui Venemaa-ortodoksi tsivilisatsioon, Hiina tsivilisatsioon ja islami tsivilisatsioon kohtuvad, näiteks Hiina läänepoolseimas provintsis, on seal tohutu potentsiaal arenemaks tsivilisatsioonidevaheliseks sõjaks. Märke sellest on juba praegu näha. Beijing on juba alla surumas sealseid moslemeid.

Juba on käimas ka sari sõdu ja konflikte seal, kus põrkuvad islami ja ortodoksi tsivilisatsioonid. Afganistan oli esimene näide. Praegu käib meil sõda Tshetsheenias, arenevad konfliktid Kesk-Aasias. Olgu siinkohal rõhutatud, et venelased kaotasid kaks esimest sõda, Afganistanis ja Tshetsheenias.

Venemaa demograafiline pilt muutub kiiresti. Slaavi rahvastik kahaneb, moslemite hulk kasvab kiiresti. Mõned rahvastiku-uurijad ennustavad, et aastaks 2030 või 2035 on Venemaa loodud riikide ühenduses rohkem moslemeid kui õigeusklikke koos teiste kristlastega. Islamlik Tatarstan juba keeldus saatmast oma sõjaväelasi Tshetsheeniasse. Kas see on võimalik, kas Venemaast saab järgmisel sajandil lõhestatud riik?

Ma arvan tõesti, et probleemid kasvavad. Hoolimata võimalikust demograafilisest olukorrast kahtlen ikkagi, kas Venemaast saab tulevikus islamiriik või mitte. Samas aga on tõsiasi, et Venemaal rahvastik ja inimeste eluiga kaheneb.

Ütlesite Pärnus esinedes, et Venemaa on praegu poliitiliselt ja majanduslikult nõrk, kuid et Venemaa säärane nõrkus ei pruugi ju igavesti kesta. Ma ise arvan, et Venemaa tugevneb ja tõuseb uuesti. Asi pole mitte niivõrd selles, kas ta taastub, vaid milliseks ta tõuseb ja siin on meie kõigi huvides, et ta teeb seda demokraatliku riigina. Et taastumisel ei taastu ajaloolised tegurid, mis minevikus kas NSV Liidu või siis Ivan Julma kujul pani nii lähemad kui ka kaugemad naabrid hirmu tundma.

Venemaal on üldiselt hästi haritud elanikkond, seal on arenenud teadus, tehnoloogia, sealhulgas kosmosetehnoloogia. Kindlasti on Venemaal võimet uuesti tõusmiseks. Kui venelased suudavad Moskvasse panna tõhusa ja toimiva valitsuse, millel on ka võimu, siis tulevad venelased maailma jõuliselt tagasi. Venemaal on ju olemas tsentraliseeritud ja autoritaarse võimu ajalooline kogemus.

Kui tugev valitsus saab võimule, siis suudavad nad ilmselt luua ka mingisuguse moderniseeritud kapitalistliku süsteemi, mis sobib slaavi ortodoksi kultuuriga. Siis on Venemaa olukorras, kus ta võib püüda uuesti taastada oma mõju Balkanil ning Kesk- ja Ida-Euroopas.

Sellepärast peaks Eesti koos oma teiste naabritega kasutama praegu olemasolevat võimalust kinnistuda Lääne struktuuridesse. Vähemalt peaks kasutama seda võimalust need riigid, kes peavad end Lääne kultuuri osaks.

Jah, ma arvan, et praegu on väga hea võimalus.

Enne kui teie raamat "Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujundamine" tegi teid laiemale üldsusele tuntuks, olite akadeemilistes ja USA välispoliitika ringkondades tuntud eeskätt julgeoleku asjatundjana. Nii tsivilisatsioonide teooria kui ka julgeolek on loomulikult tihedalt kui mitte lahutamatult seotud. Seega on loogiline järeldada, et Eesti tsivilisatsiooniline kuuluvus peab meid viima nendesse struktuuridesse, mida meie tsivilisatsioon on enda jaoks loonud. Eeskätt see on Euroopa Liit ja NATO.

Mulle näib, et Balti riigid on jõudude kokkupõrke joonel. Balti riigid kuuluvad Lääne tsivilisatsiooni ja nad peaksid osalema Lääne koostöös. Mis puudutab mõjusfääre – siis, kui Venemaa kosub, võib varasemate sajandite kogemust silmas pidades oletada, et ta püüab taastada oma hegemooniat siinse regiooni üle. Selle vältimiseks peakski kasutama praegust Balti riikide võimalust saamaks Euroopa Liidu ja NATO liikmeks.

Balti riikide NATO-liitumise vastu on esitatud kaks argumenti. Esimene on kaitstavus, kuid nagu on ka öeldud, et ei Jüütimaa ega Berliin polnud külma sõja ajal kaitstavad. Teine on Vene muredega arvestamine.

Esiteks on täiesti kindel, et Vene rünnaku puhul on Balti riikide kaitsmine praktiliselt võimatu. See ongi põhjus, miks Balti riigid peaksid NATO-ga liituma, sest liikmelisus on peletus Venemaale. Kui Balti riigid on NATO liikmed, siis on Vene rünnaku ning selle kaudu Venemaa sõtta astumise tõenäosus USA ja lääneliiduga väga väike. Rünnak tooks Venemaale kaasa katastroofi, mis ületaks sõja mõttekuse. Balti riikide astumine NATO-sse stabiliseeriks olukorda selles maailmanurgas.

Mis puudutab Vene muret selles asjas, siis peaks juhtuma kaks asja. Esiteks tuleb Venemaale öelda, et NATO-sse saavad vaid need riigid, kes on väljaspool Venemaa kultuurilist sfääri. See tähendab, et Rumeenia, Bulgaaria, Moldova, Valgevene ja Ukraina ei saa kunagi NATO-sse.

Teisalt peab NATO tegema seda, mida tehti Kosovos: kutsuma Venemaa koostööle. See peaks puudutama olukordi, mis käsitlevad ortodokssete ja mitteortodokssete riikide vahelisi suhteid. Enne kui tegutseda, enne kui näiteks Jugoslaaviat pommitada, peaks USA püüdma leidma lahendusi koos Venemaaga.

Samuel P. Huntington

Sündinud: 1927 New Yorgis.

Haridustee: Õppinud Yale´is (BA), Chicagos (MA) ja Harvardis (PhD).

Töö: Õpetanud Harvardi ja Columbia ülikoolides ning juhtinud uurimiskeskusi. Jimmy Carteri ametiajal oli Samuel Huntington Valge Maja juures asuva Rahvusliku Julgeolekunõukogu koordinaator julgeoleku planeerimise alal. Ta on mõjuka ajakirja Foreign Policy asutaja ja kauaaegne toimetaja.

Harvardi ülikooli professor, Harvardi Akadeemia nõukogu esimees ja John Olini nimelise Strateegiliste Uuringute Instituudi direktor. Samuel P. Huntingtoni kõige uuem raamat "Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja uue maailmakorra teke" on ilmunud kahekümnes keeles.

Huntington on kirjutanud või toimetanud üle tosina raamatu ja avaldanud üheksakümmend teaduslikku artiklit valdavalt sellistel teemadel: kaitsepoliitika, strateegia, tsiviilühiskond ja sõjaväe suhted; Ameerika poliitika uuringud ja võrdlev politoloogia; poliitiline areng ja vähearenenud maade poliitika.

Toomas Hendrik Ilves

Sündinud: 26. detsembril 1953 Stockholmis, Rootsi.

Haridustee: 1976 – B.A. psühholoogias, Columbia Ülikool, New York, USA; 1978 – M.A. psühholoogias, Pennsylvania Ülikool, Philadelphia, PA, USA.

Teenistuskäik: 1974–1976 assistent-uurija, Columbia Ülikooli psühholoogiaosakonnas; 1979 assistent-uurija, Columbia Ülikooli psühholoogiaosakonnas; 1981 asedirektor ning inglise keele õpetaja Avatud Hariduse Keskuses Inglewoodis New Jerseys; 1982 kunstide administraator ja direktor Vancouveri kirjanduskeskuses; 1983–1984 eesti kirjanduse ja lingvistika õppejõud Simon Fraseri Ülikoolis interdistsiplinaarsete uuringute osakonnas Vancouveris Kanadas; 1988 analüütik ja uurija raadio Vaba Euroopa uurimisosakonnas Münchenis Saksamaal; 1988–1993 juhataja raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuses Münchenis Saksamaal; 1993– 1996 Eesti Vabariigi suursaadik Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Mehhikos; 1996–1998 Eesti Vabariigi välisminister; 1998 juhatuse esimees Põhja-Atlandi Instituudis; 1999 valitud Riigikogusse; 1999 Eesti Vabariigi välisminister.