21.04.2012, 00:30
Baskin, naine ja kontsert
Komöödikuulsus Eino Baskinist valmis äsja eluloofilm, mis tõendab, et tema esinemine pakub endiselt mõnu talle endale ja ka neile, kes sellest osa saavad.
Manfred Vainokivi dokumentaalfilmiga uuesti rambivalgusesse tõstetud Eino Baskini üks elu tähtrolle oli osatäitmine Draamateatri etenduses „Mees, naine ja kontsert”. Et Vainokivi seda oma filmis ei meenuta, pole kuigi imelik, pildiline materjal vanadest filmidest nagu „Tagahoovis” ja „Juhuslik kohtumine” pakub dokfilmi jaoks paremaid lõike. Ent see ammune Draamateatri lavastus ise haakub väga hästi Eino Baskini portreefilmiga, sest ta haakub ka Eino Baskini isiku endaga. Suur klaverikunstnik Gustav Heink, keda mängib Eino Baskin, oli selles komöödias mees, kelle külge kleepusid kõik naised, kes ligiduses olid. Niisiis tohutu sarmiga mees. Nagu ka Eino Baskin, kelle tohutut lavalist sarmi on kogenud need, kes on näinud tema esinemisi estraadilaval ja teatris. Selles mõttes on kolm Manfred Vainokivi filmi „Tsirkuselaps”, „Vana kloun” ja „Baskin” mõttelises plaanis kui ühe triloogia osad. Tegemist on filmidega, mille peategelased on tõelised rahvakunstnikud, kellel on annet liigutada masse. Nad viljelevad kunsti, mis on rohkemat kui kunst, sest puudutab igaüht.