B.D.Ö ei tee kammbäkki, kui see just stiilimääratlus pole
Millest tuli otsus Rabarockil comeback teha?
Lemo (L): Me arvasime, et see saab olema esimene küsimus. Me ei tee comeback’i, sest me pole laiali läinudki.
Alo (A): Me pole kunagi teinud ühtegi viimast kontserti, me pole ka stuudios käinud, aga kambana oleme kogu aeg suhelnud.
L: Viimane kontsert kronoloogilises mõttes oli jah, aga seda ei kuulutatud välja kui viimast kontserti.
A: Ühel hetkel lihtsalt ei tulnud järgmist kontserti.
L: Samas, teisest küljest... ehk me olemegi comeback-bänd.
A: Selles mõttes jah, et comebackon ju väga hea stiil.
Kust tuli idee „Operation B” Vanilla Ninjaga uuesti sisse teha?
A: Vanilla Ninjast. Mõtlesime nende peale ja idee tuli.
L: Tegelikult on nad ju meie algkooseisust, meil on hästi laia kooseisuga ansambel.
A. Piret oli 7 ja Lenna oli 6.
L: Kuna me üle väga pika aja jälle kontserti teeme, siis mõtlesime, et kutsuks kõik tegelased jälle kokku.
A: Nad on nii rokid tšikid. Meile tundus, et tahaksime nendega koos midagi teha ja selgus, et neile ka idee väga meeldib.
L: Kui sa kuulad mingit lugu, mis pärit 15 aasta tagant, siis ikka ju kibeleb sees, et kuidas kõlaks see lugu 21. sajandil. Meil oli mitu mõtet, kellega koos teha, aga Ninjad kaalusid kõik muud mõtted üles.
A: Ninjad olid meie esimene valik ja kui selgus, et ka nemad on nõus, siis läks loomulikult kohe asjaks. Ega me lugu liiga palju ümber ka teinud.
L: Originaal jääb samaks, sinna tuleb lihtsalt Ninjade sündipartii ja vokaal juurde. Rabarockil on nad meiega laval.
A: Rabarockil teevad nad meiega isegi rohkem lugusid.
Seoses Rabarockil esinemisega ilmub B.D.Ö hitikogumik. Juttu B.D.Ö vana materjali uuesti väljaandmisest oli juba esimese Rabarocki ajal, aastal 2005. Sellest on nüüd möödunud neli aastast. Kuidas see nii kauaks venima jäi?
A: Lakooniline vastus oleks: me pole viitsinud. (Naerab.)
L: Veel lakoonilisem vastus oleks aga see, et materjal oli kadunud. Me ei teadnud, kus meie stuudiolindid on.
A: Mõte on olnud, me oleme sellest rääkinud igal aastal näiteks minu sünnipäeval või B.D.Ö sünnipäeval, mida me ka tähistame. Iga kord, kui me kokku saame, siis räägime, et teeks selle nüüd ära.
L: Seoses kolimisega leidsin stuudiolindid kohast, kus nad ei oleks tohtinud olla. See oli oluline motivatsioon asja mitte edasi lükata ja hakata mõtlema, et ehk nüüd oleks aeg. Kõik asjad tunduvad alguses ju maru lihtsad. Anname plaadi välja, teeme kontserdi ja kõik on väga tore. Aga mida enam sa mingisse teemasse süüvid, seda rohkem oksi tekib puule. Praegu oleme enam-vähem suutnud need oksad kuidagi ära taltsutada, aga vahepeal oli küll täielik segadus. Mõtteid oli rohkem, kui teha oleks jõudnud.
A: Me oleme muidugi selles suhtes ka hea bänd, et meil pole asjade suhtes mingit üksmeelt.
L: Nüüd on ka ju juba üks bändiliige idee poolest lahkunud.
A: Minu arvates see ikka nii hull ei ole. B.D.Ö on nagu Leningrad Cowboys, kust kedagi välja ei visata. Need, kes on meie liikmed, on seda igaveseks ajaks.
L. Nad on liikmed isegi siis, kui nad ei ole laval.
A: See, mida me põhiliselt teeme, on vaidlemine igasuguste vormiliste küsimuste üle. Kas see peaks olema nii ja kas see peaks olema naa. Kas plaadil peaks olema 23 lugu või 12? Kas plaadi ümbris peaks olema punane või must? Eks sellele kulub ka oma aeg.
L: Lõpptulemusena me lahendame need küsimused autoritaarselt. Me anname konkreetse asja kellegi kätte, kes selle ära teeb ja mingit demokraatiat ei ole.
A: See on ka kõige parem lahendus, siis ei ole teistel midagi möliseda. See mees, kes asja ära teeb, see otsustab.
Re-release’ina tuleb välja box, kus peal kogu B.D.Ö looming ja DVD, mis sisaldab videomaterjali B.D.Ö kohta. Kui raske oli videomaterjali kokku saada? Olen kuulnud, et suure osa ETV omaaegse muusikasaate „7 vaprat” arhiiviga on kurvad lood ning sellest pole eriti midagi säilinud.
L: See võib tõsi olla. Ka meie uurisime ETV arhiivist ning seal „7 vapra” jaoks lindistatud „Operation B” videot ei kajastunud. Kui inimene midagigi B.D.Ö-st teab, siis mäletab ta poksikinnastega tüdrukuid ja refrääni. Aga midagi on alles, eks me ole ise ju ka üsna usinasti talletanud. Ja kui ei ole Beta-kassetil siis on VHS-kassetil olemas ja selle rariteetsus vähendab kvaliteedinõuet. Kui seda on ainult üks eksemplar maailmas, siis võib see olla ka VHS, peaasi et olemas on. Indreku käes oli meie videokogu ja Lemo käes olid kuskil meie lindid.
L: VHS-id olid ka minu käes.
A: Õnnekombel oleme seda aja jooksul lihtsalt kogunud. Uskumatuid jõupingutusi ei tehtud, kedagi arhiividesse ei komandeeritud.
L: Meil oli palju asju siiski olemas. Küsimus oli selles, kas seda materjali sai kasutada. B.D.Ö esimene kontsert aastal 1991 on meil täismahus üles võetud VHS-kaameraga. Küsimus oli, kas me saame selle pealt materjali kätte, kuna magnetlint ju ajapikku hääbub. Paned kasseti sisse ja hakkad kohe salvestama, kuna järgmisel korral võib juba läbipaistev lint tulla. Õnneks saime kõik kätte ja seda materjali on üllatavalt palju, kokku kaheksa tundi, millest jääb järgi umbes poolteist tundi.
L: Box ilmub alles sügisel. Enne Rabarocki ilmub kogumik „Heavy Metal Megahits“, kus peal on B.D.Ö meie arvates edevamad lood läbi aegade. Valik sai tehtud pärast pikki vaidlusi. Plaadi peale jõudis 22 lugu.
Liigub kuulujutt, et videot „Band From One Billion Years B. C.” näidati omal ajal hästi palju Kanal 2-s. Isegi nõnda palju, et selle kohta tuli vaatajatelt kaebusi. Kuidas teil õnnestus see video seal sellisesse rotatsiooni saada?
L: Mis asja? Väga huvitav fakt. Kui nii ka oli, siis võis põhjus olla selles, et see oli lihtsalt oma aja kohta eriti lahe video või et seal tegid saateid B.D.Ö-ga lähedalt seotud inimesed.
A: Ma ei teadnudki, et seda omal ajal nii palju näidati.
L: Kui inimesed teevad mingit asja koos ja suhtlevad ühes ringis, siis kas sõbramehe poolest või mõttemaailma poolest klapib. Tänu sellele seda seal omal ajal nii palju mängitigi. Aga ma ei tea, et lint oleks seal ribadeks mängitud.
A: Tegelikult väga huvitav. Seda oleks ju võinud siis kasutada signatuurina, et enne iga saadet neli minutit. Mäletan, et seda lasti seal ikka suht kenasti reklaamipauside vahele.
L: Siis ei olnud vist isegi midagi sõpradega pistmist.
A: Me peaksime üritama seda korrata.
L: Kui seda pauside ajal lasti, siis meil küll, ausalt, ei olnud nii palju raha, et seda sinna lükata.
A: Tänapäeval võiks muidugi nii teha, et ostaks endale igasse reklaamipausi eetriaega ja laseks mingit videot, millega inimestel katus sõitma panna.
L: Seda ei saa kuidagi ümber lükata ega kinnitada, aga kui see tõesti nii oli, siis väga lahe, et suutsime kedagi väsitada.
Millest tuli omal ajal idee jagada singlit „Band From One Billion Years B. C.” tasuta?
A: Siis oli selline idee veel seksikas ning internet ikka veel väga uus kanal ja kõik üritasid mõelda, kuidas interneti abil muusikat müüa. Mõte, mida mõeldakse veel tänapäevalgi. Kuid toona oli mõte veel värske. Et kõik kolib internetti ja me müüme seal palju muusikat. Meie mõtlesime, et äkki me ei peakski siis seal muusikat müüma, anname tasuta. See tundus nii tore.
L: Et seda mitte nii väga tasuta saada, pidid inimesed natukene vaeva nägema. Minu jaoks oli internet siis täiesti võõras teema ja mina poleks suutnud seda teha. Kasseti saamiseks oli vaja netist üles leida B.D.Ö. koduleht ja välja printida meie allkirjad.
A: Enamikul inimestel polnud arvuteid ja ka enamikul firmadel polnud arvuteid. See oli täpselt selline aeg, et firmasid, kellel oli arvutid ja need oli veel kuhugi võrku ühendatud, oli vähe. Kõik käis vanaaegselt: post, kirjad, telegrammid.
L: Kuku raadios oli aastal 1995 kuus või seitse arvutit. Kujuta ette – suur raadio, mis levib üle Eesti, ja sul on seitse arvutit!
A: Ning suuri servereid, kuhu üldse oli võimalik midagi üles riputada, oli Eestis vist ainult teaduste akadeemial ja kõik käis selle serveri baasil. See oli väga naljakas aeg.
L: Kui su arvutil oli 16 Gb kõvaketas, olid väga kõva tegija, enamikul oli 8 Gb ketas.
A: Nüüd on inimestel taskus telefon, mis on võimekam kui enamik tollaseid arvuteid.
L: Tulles tagasi teema juurde – meile on alati meeldinud manipuleerida igasugu asjadega ja see oli ka osa meediamanipulatsioonist.
A: Ausalt öelda oli idee võita odavat populaarsust, mis ka toimis, kuna sellest tehti ju kohe uudis.
L: Me ju vihkasime seda muusikat, mis me tegime, meie eesmärk oli saada kuulsaks ja rikkaks. Kuulsaks peaaegu saime, rikkaks ei saanud. Nüüd on siis käes aeg rikkaks saada.
A: Nii kui me rikkaks saime, ei viitsinud me enam muusikat teha.
L: Ei noh, päris rikkaks me ju veel ei saanud.
A: Aga nüüd on kriis käes, teeme muusikat.
L: „Kriisist kriisini” on B.D.Ö slogan. Siis kui kriis hakkas, 1996. aasta lõpus, 1997. aasta alguses, siis toimusid ka B.D.Ö seni viimased kontserdid.
A: See on nii nagu suure börsikrahhigagi, kui kõik kaotasid, võitsime meie tohutult ja see oli ka motiveerija.
Kuidas sattusite omal ajal Godfleshi soojendama, või kui täpsem olla, siis peaaegu sattusite?
L: See oli õnnetute asjaolude õnnelik kokkulangemine. Ajad olid segased ja Godflesh ei julgenud siia tulla ning tühistas kontserdi põhimõtteliselt esinemispäeval. Eelmine päev oli neil olnud Helsingis konsa ja nad oleksid pidanud sealt otse tulema. Kuna meil oli siin keeruline poliitiline olukord, siis nad loobusid sellest kontserdist.
A: Lihtsalt ei istunud laeva peale, levis kuuldus. Kas see ka päriselt nii oli, ei saa me ilmselt kunagi teada.
L: Ma ei mäletagi täpselt, kas me pidime seal algselt olema soojendajad või ei pidanud. Aga mingil põhjusel me seal olime ja tänu sellele, et info tollal ei liikunud. Selliste nišikontsertide korraldajatel polnud ligipääsu meediale nagu täna, et saad kohe uudise üles panna. Siis enamik tuli pahaaimamatult Godfleshi vaatama ja sattus B.D.Ö otsa. Ma ei mäleta, kes seal veel olid, Aggressor…
A: Aggressor ja Pedigree olid.
L: Igatahes, me saime tänu Godfleshile täis maja ja ilgelt hea keika oli. Rahavale räigelt meeldis, vähemalt mulle tundus.
B.D.Ö on ilmselt ainus bänd, kes on osalenud Tallinna linnavolikogu valimistel. Juhtus see 1993. aastal. Kui te oleksite volikokku pääsenud, mis te siis oleksite korda saatnud?
L: Meie slogan oli: „Laske meid pumba juurde, eks me siis vaatame, mis me teeme.” Aga meid ei lastud, seega me ei tea, mis me oleks teinud.
A: Selgus, et oli parem mõjutada, kasutades hoopis teisi radu. Mina seal ei kandideerinud, aga arvan, et sitemat linnavolikogu kui praegu on ikka raske valida.
L: Kindlasti oleksime olnud paremad kui praegune.
A: Selleks ei ole platvormi vaja.
L: Mingi üle 70 hääle me saime, ma ei tea isegi, kes need olid, kes meie poolt hääletasid, sest me ise propagandat ei teinud.
A: Kui Lemo oleks linnapea, siis ma arvan, et kindlasti poleks teed halvemas olukorras, kindlasti ei oleks kõrgem maamaks, kindlasti ei oleks rohkem igasugu kinnisvaraskandaale jne. Üldplaanis ei oleks ilmselt mingit vahet.
B.D.Ö on andud kontserte Taanis, Soomes ja peaaegu Venemaal. Kuidas B.D.Ö sinna esinema sai ja kuidas rajatagune publik teid vastu võttis?
L: Alustame peaaegu Venemaast. Me pidime sinna sõitma koos Agressoriga, olime juba raudteejaamas ootamas, aga ei olnud saanud ühendust ja lõplikku kinnitust festivali toimumise kohta. Viimasel hetkel otsustasime loobuda. See pidi toimuma kusagil Peterburi külje all ning tegime jumala õigesti, sest korraldajad olid petturid. Tüübid rentisid Lexuse ja käisid läbirääkimisi pidamas ning poole keika pealt korjasid papi kokku ja tõmbasid minema.
A: Vanasti juhtus seda muidugi kogu aeg ning bändid olid selles suhtes ettevaatlikud.
L: Meil kunagi ammu-ammu oli kuskil Lõuna-Eestis sarnane teema, kohale oli kutsutud kõik toonased popimad bändid ja DJ-d. Kohalikud aferistid panid kassarahaga minema ning rahvas ei saanud midagi. Pane ennast nüüd artisti seisukohale, tegelikult jääb ju bänd publiku ees justkui süüdi, nemad on piletiraha maksnud ja tahavad bändi näha, kuid ei näe seetõttu, et mingi tüüp avastab, et kobiks parem minema.
Taanis tegime uhkelt nimetades kaks tuuri. Tegelikult olid need klubikontsert ja kultuurivahetuse teema. Rokkansambel B.D.Ö Baltikumist läks kohale, teades, et on orgunnitud neli kuni kuus kontserti. Kohapeal ütles ürituse peakorraldaja, et esinemisi ei tule nii palju, sest nad ei jõudnud orgunnida, aga et me võime ka tänaval mängida, mida me ka tegime. Ega me püssi põõsasse visanud, hakkasime kohalikes klubides läbi rääkimas käima ning rääkisime endale neli esinemist välja. Esimene tuur aga oli täiesti ametlikult orgunnitud koos meie Taani sõprusbändiga Johnny Come Lately. Nagu vahetusõpilased. Nemad käisid Eestis ja siis meie Taanis. Soomes mängisime Tallinna kultuuri päevade raames Kotkas.
A: See oli ilmselt üks meie veidramaid kontserte.
L: Ega seal keegi eriti suhelnud, ei olnud teada, mis tüüpi bänd tuleb. Rahvas tuli enda arust tangoõhtule, aga läks ilgeks andmiseks ning tulepuhumiseks. 150 inimesest 20 olid sellest täiesti pöördes ja fännasid, samas kui ülejäänud 130 läksid välja õlut jooma. Aga parem 20 inimest kvaliteetset publikut kui 150 pooletoobist. Ütleme, et kogemusi B.D.Ö.-l väliskontsertidest on.
Soome rahvusringhäälingu YLE TV noortesaade „Rock Tsirkus” käis 1992. aastal Tallinnas ja filmis video teie loole „Lets Ski”. Kuidas teid sinna valiti?
L: See on minu jaoks ka täiesti hämar asi, seda ei tea vist keegi. Lihtsalt sadasid meil prooviruumi sisse. Ma ei tea kelle kaudu ja kust kohast.
A: Me teadsime, et tulevad sellise ja sellise saate juurest ning tahavad filmida, aga miks ja kust see saade, kes teab.
L: Saate teemaks oli see, et tuleme Tallinna ja näitame seda nõukaaegset koledust, mida tol ajal veel hulgi siin leidus.
A : Äkki me olime kõige tüüpilisem Nõukogude bänd, või veel parem – kõige ebatüüpilisem.
L: Vaadates tänasel päeval seda videot, tundub see väga ägeda asjana.
A: Nad sundisid meid mängima. Lisaks saime me kõige selle eest raha. Saime Soome marku ja teps mitte vähe. Kohe kui nad olid filmimise lõppetanud laoti meile kenasti Soome margad peo peale, see oli väga tore. (Naerab.)
B.D.Ö-l on suhteliselt aukartustäratav muusikavideote kataloog. Estonia kontserdisaalis filmitud „Synthezier Is Not My Friend” ja see sama „Lets Ski” pärinevad ajast, mil eratelekanalid alles hakkasid tekkima. Kui raske oli omal ajal videot teha?
L: Eks see oli tutvuste teema. Me olime omas nišis erilised ja silmapaistvad. Selle silmapaistvuse tõttu saime esinema nt RaudTV-sse ja eks sealt hakkas looma. Videote tegemine oli muidugi alati mingi spetsiaalse saate jaoks, sa ei saanud lihtsalt minna ja öelda, et tehke meile video.
A: Minu arvates oli see siiski lihtsam kui tänapäeval, kuna asi ei taandunud rahale. Sul oli vaja saadet, mis sult video telliks ja edasi läks kõik juba lihtsalt. Video võidi teha ükskõik kellele. Tänapäeval on jälle see, et ükskõik kes võib video teha, kui tal vaid raha on. Asi taandub rahale – sa pead metsiku papi välja käima, siis tulevad šefid ja teevad sulle šefi video.
L: Tänapäeval on video tegemine muidugi ka väga lihtne, sa võtad oma telefoni ja filmid, igas arvutis on olemas mingisugunegi elementaarne montaažiprogramm, musa sa saad ka kodus valmis teha. Põhimõtteliselt video päevas.
A: Kui me räägime suurte efektidega videost, siis tuleb teha see sema filmi peale jne. Selle intervjuu käigus me mõistame, kui vanad mehed me juba oleme.
L: Tegelikult me oleme haldjad, kes on eatud. Numbriliselt vananeme, vaim ja vorm mitte. Kui peeglisse vaatad, siis ma olen ikka 23. Teemasse tagasi tulles saime salajastel pimedatel aegadel tutvuste kaudu ise videoid kokku monteerida. Loole „Pole Vaulting Boys” tegime video tänu sellele, et meil jäi varahommikust aega üle ja meil olid kasutada arhiivimaterjalid ning siis peale „HeavyMetalNonstop-i” valmimist tegime veel ühe video.
B.D.Ö-ga seoses mäletatakse väga tugevalt Operatsioon B festivali. Kuidas oli tol ajal sellist festivali organiseerida ja kust see idee tuli?
L: 23. oktoober on rahvusvaheline B.D.Ö päev, mida me hakkasime tähistama aastal 1994 ja mis algas ETV otsesaatega, kus arutleti teemal B.D.Ö ning näitlikud materjalid B.D.Ö-s olevate inimeste näol olid stuudios. Seal lahati teemat, mis tunne on olla B.D.Ö-s, mida vanemad ütlesid, kui said tead, et oled B.D.Ö-s ja kas sõbrad on hakanud eemale hoidma. Kõik see kulmineerus kahepäevase festivaliga, mis toimus Nõmme kultas. Ning see tundus toimivat.
A: Point on selles, et ega me ei esinenud seal ainult ise, vaid kutsusime ka sõbrad esinema. Ning selgus, et neid oli palju ja neid, kes tahtsid esineda, oli veel rohkem.
L: Isegi oma õlle andsime välja.
A: Kui järgmisel aastal hakkasime organiseerima, siis tundus, et peaks neile sõpradele veel rohkem ruumi andma ja võtma lisaks ka väheke vähem enesekeskse nime. Kui enne olid B.D.Ö päevad siis Operatsioon B tundus meile natuke vähem isekas. Saanud selle nime, kippus festival veelgi laienema. Sellest järgneval või ülejärgneval aastal muutusime veel ambitsioonikamaks. Mõtlesime, et muusikast on vähe ja võiks sinna kaasata sõpru eri aladelt. See viis selleni, et nimetasime selle mäsu linnakultuurifestivaliks, mida me nii pikka aega vedasime, kuni viitsimist oli.
L: Mingi hetk koondusid sinna alla performance, kujutav kunst, linnaruumi kasutamine kunstis, filmifestival, ERKI moesõu oli mingil hetkel.
A: Enne seda, kui alustas Pimedate Ööde Filmifestival, oli linnakultuurifestivali filmiprogramm.
L: Samal aastal kui ERKI-s oli Clawfinger, oli Von Krahlis kino. Mingi hetk oli see peak (tipp – toim) ära ja ta hakkas oma rada kulgema.
A: Mingi hetk andsime selle teistele inimestele korraldada, kuna me ei viitsinud enam tegelda. Siis see paar aastata veel toimus.
L: Ma loodan, et Operation B ideest on initsiatiivi ja motivatsiooni saanud tegelased, kes seda nüüd kultuuri tegemiseks kasutavad.
Danel (Pandre, bass) rääkis R2-le antud intervjuus, et B.D.Ö-l on kavas Rabarockil rekordeid purustada. Saate sellest rääkida?
L: Teeme Rabarockil rekordi – lavale tuleb maailma suurim heavy metal bänd. Esineme laupäeval 15.15, oma esinemise käigus kanname ette heavy metal’i ametliku hümni, milleks on „Heavy Metal Non Stop”. See on juhtumisi ka B.D.Ö esimese kasseti nimilugu ja me kanname selle ette teadaolevat suurima heavy bändiga. Ma ei oska öelda, palju neid kidramehi, trummareid, bassimehi ja lauljaid laval on, aga neid on vähemalt 20. Ja see 20 on vähemalt, ise me räägime seal tublisti suurematest numbrites.
A: Kitarriste on juba tubli 20.
B.D.Ö-st rääkides ei saa ümber 1993. aasta Rock Summerist ja seal püstitatud rekorditest. Mille taha see siis lõpuks jäi, et need ei pääsenud Guinnessi rekordiraamatusse?
L: Sellega see pull värk, et kõik teavad, et B.D.Ö tegi rekordeid, aga keegi ei tea täpselt, mis rekordid need olid. Kas see oli maailma pikim lugu või maailma lühimad mehed, kes mängisid. Ajaloo huvides selgitame, et me mängisime maailma lühima rokkfestivalidel esitatud loo, milleks oli „Väike Kivi Kukkus Vette”, mille pikkus on alla sekundi. Ja teine oli maailma pikim rokkfestivalidel hüppelt mängitud lugu ja see oli juba kõvasti üle sekundi. Neid tehes ühtlasi avastasime, et oleme teinud rekordi sama seltskonna poolt lühikese ajavahe jooksul püstitatud rekordite tegemises. Põhjus, miks nad ei läinud kirja oli see, et nad oleksid pidanud nende kvalifitseerimiseks avama uue kategooria: sport ja muusika, kuna neid rekordeid ei saanud panna spordi alla ja neid ei saanud panna muusika alla.
A: Saime Guinnessi rekordiraamatu poolt lakoonilise vastuse, te kuna selliseid asju varem ei ole tehtud, siis ei saa neid ka rekordite raamatusse lisada.
EstonaianMetal.com-s on B.D.Ö biograafia viimaseks lauseks: „Turned off 1996 because the mission was complited.” Tagasi vaadates, milline oli siis B.D.Ö missioon?
L: Jah, tegelikult missioon kestab edasi. B.D.Ö missioon on manipuleerida meediaga ja lahutada inimeste meelt, pakkudes neile võimalusi vaadata tavalisi asju teise nurga alt, pannes ümaraid asju kandilisse kasti ja vastupidi ning seda, et inimese sees võib olla natukene suurem inimene. Samas „Operation B-s” on meie missioon öeldud. „Operation B”, mis on B.D.Ö-le mingis mõttes sünonüüm, on fraasist „Operation B elminates music haters”. Seega meie missioon on muusika vihkajaid elimineerida, nad on seda väärt.
A: Mulle see esimene missioon meeldis rohkem. Ma ühinen esimesega, ma kedagi elimineerida väga ei tahaks.
Ütlesite, et „Heavy Metal Non Stop” on heavy metal’i hümn. Kas on peas läbi käinud idee sellele ka ÜRO kaudu rahvusvahelist tunnustust otsida, et maailma muusikaringkonnad tunnustaksid „Heavy Metal Non Stop” ametliku hevy metal’i hümnina.
L: Hea mõte.
A: Me hakkame seda taotlema. Eestil on esindaja ÜRO-s olemas, asi, mida loo kirjutamise ajal veel ei olnud.
L: Kui vaja, võime ka rahukaitseväed B.D.Ö-sse kutsuda.
Kes nad on?
B.D.Ö
Lemo – vokaal ja kitarr
Inz – löökpillid ja taustavokaal
Petukene – kitarr ja taustavokaal
Alo – bass
Tuli kokku 1990. aastal
Viimase kontserdi andis 1996. aasta talvel
Täispikad albumid:
„Greetings Musiclovers” (1991)
„Heavy Metal Nonstop” (1992)
„Anblögged” (1993)
Esineb 13. juunil Järvakandis Rabarocki festivalil
