Berliin – erutav kogum idast ja läänest
Saksaliku mõistuspärasusega liikuvad S- ja U-bahnid ning bussid, armsad pargid, väljapeetud kokteilibaarid, mõnusalt suurlinlikud šoppamispaigad, loomaaiad, bratwursti letid, õllekeldrid Berliner Weisse või Berliner Pilsneriga, demonstratsioonid jahipidamise vastu ja koertepidamise poolt, nudistid keset linnaparki, raiuva muusikaga ööklubid ja rõõmsalt riivatud kuulsad Berliini kabareed.
Kõik see tiksub eestlaste esteetikale vastavas väljapeetud, isegi igavas vormis, milles pole midagi eksootilist ega jalust niitvat. Samas on linnas vähem ülemaalitud kitšilikku saksapärast aiapäkapikumaailma, tegu on ikkagi suurlinnaga, mis õhkab kosmopoliitset elegantsi ja modernsust.
Ega asjata öelda, et see on linn, mis ei maga: kolm ooperimaja, 150 teatrit, 300 galeriid, 130 kino. Iga päev üle 1500 erineva sündmuse. Saksa võimalustest ja võimekusest aru saamiseks võib sisse astuda näiteks Europa Centerisse või KaDeWesse, mille ostuparadiis hiilgab hõrgutiste osakonnaga, kus on 1300 sorti erinevat juustu. Näiteks.
See ongi Berliin, mis armastab mõnusat elu. Pikki ja külluslikke hommikusööke koos äsja pagari juurest toodud saiaga. Saksamaa hotellid on üks väheseid paiku, kus hommikusöögilauas on vahvlimasin värskete vahvlite jaoks või 60 eri nimetust toitu. Samas kerkivad Potzdamer platsil sellised uusehitused, mis hinge kinni võtavad ning millest kilode kaupa arhitektuuriraamatuid trükitakse.
Tükike Berliini müüri taskusse. Siin-seal võib veel märgata jäänuseid Berliini müürist, isegi osta tükke sellest või muud endist sovjeedikola. Ilmselt meeldib see sakslastele sama vähe kui meile vene mundrite ja matrjokade poed.
Kõige valusamalt torkab Berliini kaks poolt hinge Brandenburgi väravate juures (mis parasjagu küll remondiks nii sisse pakitud, et neljahobusekaarikust vaid hobuste pead paistavad). Just Brandenburgi väravate ja Riigipäevahoone vahelt linna tuiksoont nüsiv müür läbi käiski. Nüüd on seal pargi veeres ristid ja lood inimestest, kes on seal hukkunud.
Sama nukker tunne tabab endises piiripunktis Checkpoint Charlies, kus on muuseum imeriistadest, mille abil on püütud idast läände pageda. Sama mõjus on mälestuskirik, mis on 1943. aasta pommitamisjärgsesse seisu salvestatud ning lisatud moodne kabel, kust kostab täistundidel kellamängu.
Riigipäevahoone ees seisab pidevalt kannatlik järjekord neist, kes üritavad modernset ümberehitust ja sellel kõrguvat kuplit vaatama minna. Üllatavalt palju, kui mitte enamik, on sealhulgas sakslasi, kes Riigipäevahoonet ei pruugi oma eluajal veel külastanud ollagi. Klaaskuppel meenutab suurt purskkaevu, kus vesi on klaasiks tardunud.
Alati tasub ette võtta väike jalutuskäik Unter den Lindeni pärnade all. See noobel tänav meenutab oma kohvikute, butiikide, Riigiooperi, kuningliku raamatukogu ja Humboldti ülikooliga kõike seda, millest Berliiniga seotud raamatutes kirjutatakse.
Boheemlik nagu Camden Londonis. Väike armas jalutuskäik võiks sealt viia edasi Muuseumisaarele ja Spree jõe teisele poole, kus Oranieburger Strassel asub. Uus sünagoog, mis sai kannatada nii kristallöö sündmustes kui oli ka poole miljoni juudi kinnipidamiskohaks enne laagritesse saatmist. Sünagoog suletakse vara ning selle ette jääb patrullima kuuest politseinikust koosnev valve ja kahekordne turvakoridor.
Oranieburgeri tänav mõjub sama boheemlikult mõnusalt kui Pariisis Montmartre’i künkal toimuv või Londonis Camdenis keev elu. Mõnusad naljakad väikesed poed, noorte moekunstnike looming, ööklubid igale maitsele, väiksed restoranid jne. Ei midagi üleliia klanitut.
Õhtuks viiakse turistid näiteks laevasõidule mööda Spree jõge, kus lüüsides päris põnev mitme meetri võrra tõusta või laskuda on. Jõelaevadel võidakse pakkuda ka luksuslikke õhtusööke, kus eriti uhkelt serveeritakse kalaroogi.
Berliin on kuulus poliitiliste kabareede poolest. Raske on öelda, kas külastatud Pomp Duck and Circumstance( www. pompduck.de) on kabaree või tõesti restoran-teater nagu reklaamis kirjas.
Berliinilik kabaree või restoran-teater? Sisse astudes on illusioon Moulin Rouge’i taolisest asutusest täielik: lae alla tõusev kuppel, smokingites orkester, kaetud lauad põlevate lampidega, vitraaĻ seintel, higipiiskades veinijahutusnõud ja klanitud ooberid.
Pomp Duck algab šampanjapokaalidega õues, kuni kõik laudade taha päästetakse. Neljakäiguline õhtusöök on totaalse show osa, mille serveerimiseks näitlejad-muusikud-ettekandjad iga kord uues kostüümis üles astuvad. Näiteks kala serveeritakse mereelukate rongkäigu osana, pardiprae saabumisel lüüakse taldriku hõbedasi kaasi kokku.
Selles shows võib teile pähe kukkuda vahukoor või vesi, rebida ära teie laudlina, teid võidakse kööki ajada ning toidukandikuga tagasi saata, kustutada teie pintsakusse sigaret, ilusad naised võivad teie meest asuda lahti riietama jne. Tõele au andes laheneb kõik alati viisakalt ja isegi (vale)eurosid langeb laest terve koorem.
Samas on selles shows ka sukatrippidega lauljannad, lae all keerlevad ilusad köietantsijad ja akrobaadid ning jõunubreid tegevad mehed, klounid, sõnaakrobaadid, tangopaar – ning kõik see tiksub sekundilise täpsusega. Enamik show tegelasi suhtleb publikuga juba enne algust ning enamik neist käib teie lauast läbi. Ei saa kiitmata jätta, et toit on seal väga hõrk ja peenelt serveeritud.
Nagu ahv Berliini loomaaias. Olgu lastega või ilma, tasub sisse astuda kas siis 150 aastat vanasse Zoosse või Tierparki, mis on Euroopa suurim. Zoos, mille elevantväravate vahelt sissepääsemiseks eriti palju raha ei nõutagi, on erinevaid loomaliike 1400.
Kaelkirjakud, elevandid, krokodillid, lõvid, orangutangid ja muud elukad tunduvad olevat nii looduslikes tingimustes, et puure peaaegu ei näegi. Eriti uhke on akvaarium, kus on kõikvõimalikke mereelukaid alates hapratest meduusidest ja lõpetades haidega. Eraldi maja on pingviinidele.
Näib, et pühapäeviti on Zoo kohalike lapsevanemate hulgas tõeliseks menupaigaks, kuhu lastega tulla. Inimlaste mänguväljak loomaaias ei jää oma jalust niitva möllu poolest sugugi alla papagoipuuri kärale. Igal sammul on lahkeid jäätisemüüjaid, kohvikuid ja restorane.
