Edasine jäeti vaatajale aga rääkimata. Tuleb välja, et argipäev osutus hoopis maisemaks, kui võis arvata. Siniste juustega Malvina, r-tähte põristav koer Artemon, nukrameelne Pierrot ja reipusest pakatav Buratino leiavad end keset kummaliste naabritega korterit ja hakkavad äraelamiseks tööd otsima.

Sekeldused stuudios. “Issand Buratino, sinu nina kestendab ikka päris hullusti,” uurib Malvinat kehastav Maria Soomets oma sõbra nägu.

“Nojah, ilmselt on nahaseen ninasse löönud,” teatab Priit Võigemast ehk Buratino kelmikalt. “Varsti kukub nina peast.”

Seepeale tuiskab kohale grimeerija ja tupsutab Võigemasti esileulatuva näoosa veel kord üle ja lausub rahustavalt: “Ekraanilt see lasteni ei paista.”

Režissöör Katrin Nurm palub täielikku vaikust ruumis, sest kohe-kohe algab järjekordse stseeni ülesvõtmine. Stuudiokujundus võtab silme eest kirjuks. Nii palju neoonvärve ühekorraga pole juba ammu näinud.

##Malvina pistab veel viimasel hetkel käed seeliku alla ja kohendab tohutu pitsivahu all peituvaid valgeid sukki.

“Mul tuli tuju midagi maalida,” õhkab ta suureliselt. “Ma ei tea veel, mida ma maalin. Tavaliselt mõtlen sellele siis, kui pintsli kätte võtan.”

“Paberist üksi on vähe,” teatab kaunitar. “On tarvis üles otsida ka pintsel ja värvid. Ja veel on vaja topsikut vee jaoks.”

“Vett pole vaja otsida – seda saab kraanist,” muheleb Artemon teadjalt ning asub mööda korterit pintsleid taga otsima. Lõpuks märkab koer pliidi peal kannu ja põristab entusiastlikult: “Nüüd tuleb luurekas, luurekas, täitsa luurekas”. Ta tormab kannuni, pistab käpa sisse, kuid see jääbki sinna kinni.

“Kuule Karol, peaks täpselt järgi vaatama, millistes piirides tohib Artemon ringi tormata,” arvab näitetrupipoolne lavastaja Priit Võigemast. “Muidu kipud sa vahepeal kaadrist täitsa välja kalpsama.”

Buratino külaline. Samal ajal kui näitlejad omavahel situatsiooni veelkord läbi proovivad juhatab produtsent Margus Saar stuudiosse kuulsate joonisfilmide autori Heiki Ernitsa. Viimane istub vaikselt seina äärde toolile ja püüab telelavastusse sisse elada.

“Eesmärgiks on pakkuda saadet, mis meeldib nii nelja-viieaastasele kui ka tema vanematele,” räägib stsenaariumit kirjutav Jaak “Wimberg” Urmet. “Teksti alatoon on lõbus ja lõõpiv. Ninnu-nännutamisest oleme teadlikult hoidunud. Ekraanile ilmuvad muhedad tegelased, kes nii-öelda rokivad täiega. Aeg-ajalt tuleb neile ka külalisi. Näiteks selles saates helistavad nad kunstnik Ernitsale ja paluvad, et ta õpetaks neile autoportree joonistamist.”

Muide, telefon paistab Papa Karlo teatri nukkudele erilist lõbu pakkuvat. Buratino tunnistab, et see on üks igati kaval asi – lihtsalt võtad toru, valid numbri ja helistad, kellel iganes. Artemon õhkab, et telefoniraamatki on üks tark väljaanne. Üheskoos leitakse sealt naljaka nimega inimene – Claribell Tuttpütt.

“Tervist! Kas proua Tütt-pütt?” helistab Buratino. “Mina olen vanamutt Rutt, kellel on uus kutt ja suus lutt...”

Paraku viskab põneva nimega daam toru hargile ning Artemon ja Buratino jätkavad kellegi Albert Tuvikese kiusamisega.