DAGÖ – vihmase päeva õhtune energiasüst

 (4)

Paduvihmase kolmapäeva õhtutundidel kohtab Pirita kloostri porise sissepääsu lävel sadu muusikasõpru, keda ei heiduta oht jääda järgmise vihmasahmaka alla.

Nende jaoks on tähtsam kuulda oma lemmikuid. Dagöt ja tema selle tuuri külalisi. Erinevalt teistest tänavustest tuuridest on siinne publik märksa maskuliinsem ja veidi vanem. Aga ka rahulikum ja sõbralikum. 

“Miks teil vihmavarjud kaasas on? Plaksutada ikka saate?” muigleb Saatpalu pärast oodatud avalugu “Möödakarvapai” publikult küsida. Hiljem selgub, et põhjendatult. Ju oli tal ilmataadiga oma kokkulepe, millest publik sel hetkel veel ei teadnud. Vihmavarjudest olulisemaks saab iga hetkega aga muusika. Uue plaadi lugude kõrval kõlavad tuttavad “Muusik” ja “Joonistatud mees”. Sekka saatpalulikku huumorit, nagu näiteks: “Tallinlastel on tekkinud uus eneseteadvuse tõus. Nad kogunevad kloostrisse… Linnas püstitatakse mäejalamile risti.”

“Lemmiklauljad on kuulamiseks. Kui tahta oma lemmiklauljaid kuulata, tuleb tellida lava ja kutsuda nad kohale,” juhatab Saatpalu sisse ja lavale oma esimese külalise – Kristiina, kellega koos kõlab “Kaks takti ette”. Või kas ikka kõlab? Kuuldes kommentaari: “Mis vahva Sipsiku hääl,” tunnen salamahti kergendust. Ega päris staari paistel laulda pole mõistagi kerge. Isegi superstaarikandidaadil.

Järgmise külalise – Chalice’i – avalöögiks olev pildiline superett paelub tähelepanu ja väärib vaatamist kas või lustaka ekraanijutustuse poolest. Tema lugude juures kipub häirima veidi liigne egokultus ehk läbi mina-vormi käiv looming, erandiks mõistagi “Minu inimesed”, millega ta veel ebaleva publikuosa pärast avalugu ka kiiresti oma hoovi tõmbab ja publiku hinge kinni hoidma paneb. Ma võin eksida, aga mulle tundub, et (noor)härra ei saa tegelikult senini aru, millega ta seda laulu luues hakkama sai, ükskõik kui isiklik teema tal siis tegelikult ka mõttes polnud. Aga seda parem. Sest siis on meil ehk lootust veel millelegi sellisele.

Tervitus topiselt

“Tere, Lenna, mina olen topis,” kutsub Chalice selge vihjega linnas rippuvatele reklaamplakatitele lavale kolmanda külalise, võttes majaperemehe rolli tagaplaanile jäänud Saatpalult üle. “Ma arvan, et sa peaksid trenni tegema,” ei jää “andeka noore lauljanna” rollis üles astuv kaunitar vastust võlgu. Ja laulab. Üksinda. Koos Chalice’iga. Koos Lauriga. Kõrvuti Kristiinaga.

Ma ei ole kunagi suurt tähelepanu pööranud videotele. Aga seekord võtan siiralt tagasi oma kontserdi eel öeldud sõnad, et siin polegi vaja näha, vaid kuulda. Sel kontserdil ON vaja näha. Enamiku ajast on raske lavale vaatamiseks pilku ekraanilt lahti rebida. Sellisel tasemel videoreÏiid pole mina oma silmaga näinud. Ja tunnen esimest korda elus tahtmist ja vajadust ära mainida selle autorit. Ainult et just nüüd ma ei tea, kes see on.

Just siis, kui pähe tekib mõte, kas tõesti jääbki Saatpalu sel kontserdil tagaplaanile, hajuvad lavalt teised ja ekraanidel hakkavad tiksuma kellamehhanismid. Ja üksteise järel kõlab see, mille pärast siia tuldud – uued lood läbisegi vanematega, muu hulgas “Teine Kadriorg”, “Toiduklubi”, “Jää”. Uus plaat saab läbi lauldud peaaegu täies mahus, aga täiesti avamata ei jää ükski varasemgi. Taevas on kusagilt kaugelt kumavast päikesest värvunud siniroosaks, kloostri müüride vahel jääb ebamaine mulje, nagu valgustaksid roosad lava-prožektorid ka ümbruskonda.

Pärast põgusat plaksutamispausi tuleb lõpulooks sooja sõnumiga ühislaul maad võtvast ööst ja unes kohtumisest, mille peale märgib sõbranna kõrvalt: “Sellise laulu peale ei saa isegi tekkida mõtet tagasi plaksutama ja veel üht lisalugu nuiama hakata.” Muigan ja noogutan. Valmis astuma hakkama. Aga kõigi suureks üllatuseks vaibuvad helid vaid selleks, et taas tõusta, seekord juba rokilikumas rütmis, nagu pidu alles algaks. Ning Lenna ja Lauri esituses (vähemalt nende hääled kostsid enam välja, andku teised artistid mulle andeks, kui nad ka kaasa lõid) kõlab detailideni tuttav “Käin palja jalu lume peal…” (ehk “·veits”).

Loe veel

Kümme minutit vähem kui kaks tundi hiljem Pirita kloostriväravatest välja astudes leian oma tavaliselt skeptilise aju üllatuslikult mõttelt – üle tüki aja üks üdini positiivne kontsert. Igav ei hakanud. Kuulda sai seda, kelle pärast mindud, kuigi kogu kontseptsioon oli mõeldud ehk pigem nooremale kui vanemale kuulajale. Erinevalt mõnest teisest selle suve nn ühistuurist oli see tuur osalejate jaoks tõesti ühine, mitte igaühe jaoks oma asja ajamine. Ja ei sadanud tilkagi!

Laulutekstide raamat

“Nähtused ja tehtused”

Lauri Saatpalu laulutekstidest ilmus kirjastusel Elmatar raamat “Nähtused ja tehtused”. Siit leiab nii vanu tuttavaid tekste kui ka selliseid, mida veel kuulma-lugema pole juhtunud. Suureks abiks on raamat neile, kel uue plaadi sõnad peas pole – võtke spikrina kas või kontserdile kaasa. Erilist naudingut pakuvad raamatusse n-ö pliiatsiga juurde kirjutatud märkmed, millest võib välja lugeda vihjeid lugude sünniloo kohta ja saab ka niisama suunurga muigesse. “Kanal 2. Kassil 4,” nagu ütleb Saatpalu. “Alati on tark uskuda teiste inimeste jutte, muidu nad ei usu sinu valesid ka.”

“Väljamõeldud lood”

Täna esineb Dagö & co Otepääl, homme astutakse üles Pärnus, pühapäeval Haapsalus.

Kontserdid algavad kell 21

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare