Dalmatia, dušu mi je uvatila!*
Mõtlen korraks järele – tõsi, aastast 2006 olen lühemateks või pikemateks peatusteks Horvaatiat, Bosniat, Montenegrot, Serbiat ja Sloveeniat väisanud kokku juba ligi kümnel korral. Viimasel kahel aastal sellest ka treenerit eelnevalt teavitades. Ega mul muud üle jäägi, kui tänavu teist korda Horvaatia rannikut ette võttes esitada treenerile sealse Jaak Joala ehk Oliver Dragojevici „Tuulevaiksest ööst” pisut mugandatud rida – „Dalmaatsia, röövisid mu hinge!”
Dalmaatsia rannik pakub septembri keskpaigas Aadria merd (22 kraadi) suurepäraste seilamisvõimalustega, püstloodis merepiirilt kõrguvaid kaljusid, rannikul ning seda palistavatel saartel ringi lugematul arvul piltpostkaardilikke linnakesi uhke ajalooga varasema valitseja Veneetsia vabariigi hiilgeaegadesse ja varasemassegi aega.
Ole sa päikese-, meresõidu-, arhitektuuri-, kultuuri- või toiduhuviline, tegemist jagub. Tänavad ja kirikud, massiivsetest kiviplokkidest majad kitsukestel tänavatel annavad võimaluse lugematuteks „mina ja maja” piltideks. Sõida kas või kompaktsesse Trogiri otse Spliti lennujaama kõrval (suveperioodil lendab sinna kaks korda nädalas Helsingist ka Blue1) või seila hoopis Hvari saarele ja longi ringi ühe vanima Euroopa linna au taotlevas Stari Gradis (tõlkes: vanalinn).
Tahad kultuuri ja/või ajalugu, valikuvõimaluste üle nuriseda ei tule. Kindlasti on suveperioodil (lõpeb septembri teise-kolmanda nädalaga) igas linnakeses – või vähemalt pooltes endast midagigi arvavates – muusikafestival või -võistlus, kus tuleb esitusele popurrii klassikast, rokihittidest, tantsukooli tegijate arvates kõige nutikamatest koreograafialahendustest ning muidugi keelpillide saatel voogavast dalmaatsia melos’est, mille säravaim esineja on eelnimetatud Oliver Dragojevici ja Joala kõrval ka kohalik Tõnis Mägi ehk Gibonni.
Metsik Tito saar
Kultuuri mõistet pisut avardades võiks seilata aga näiteks Viši, Teise maailmasõja lõpust kuni 1990. aastate alguseni vaid Jugoslaavia armeele avatud Aadria meres kaljusena kõrguvale ja tänaseni metsiku loodusega nn Tito saarele. Rendi kohapealt roller, sõida ja naudi. Nii rentimisel kui ka muudes raha omanikku vahetavates tehingutes on sealjuures abiks teatud võime „balkani” keelest aru saada ja ise üht-teist vastu rääkida – saksa, inglise ja itaalia keel on üsna levinud, kuid jutu alustamine kohalikus keeles teeb vestluspartneri rõõmsaks.
Omaette kultuurinautimise võimalus on otse loomulikult ka kohvik, mis on vist iga lõunaeurooplase A&O. Meil küll ei kujuta isegi kaunil suvepäeval väga ette, et keegi laupäeva hommikul kell 10 viitsiks kodunt välja tulla, et pereliikme, sõbraga või suisa üksipäini hommikukohvi juua. Lõunas on see aga enesestmõistetav. Võta või Horvaatia suuruselt teine linn Split, kus tänavaid palistavates kohvikutes naljalt ennelõunases päikeses kohta ei leia. Mõnus jutuvadin raadiost kostva eespool nimetatud melos’e taustal, üksikud stoilised vanamehed spordilehte lugemas, lihtne mööduvate inimeste jälgimine ning tunnikese-paari möödasaatmine ühe tassi kõrval pole võimatu ka pideva rattas olemisega harjunul.
Võin ise iga viimse kui külastatud kohviku kohta öelda: kohv on aus ja hea. Võluvõti ei seisne muus kui selles, et maitsetut või puhastamata masinast lastud jooki emotsionaalsed kunded lokaalipidajale ei andesta. Ning teine asi halva kohvi kõrval, mida vähemalt Splitis ja selle lähiümbruses kohe kuidagi ei andestataks, on valele poole kaldumine jalgpallis – jutu järgi Euroopa esimesena oma fännid organiseerinud Hajduki toetamine on kohustus, ka naljaga pooleks küsimus Zagrebi Dinamo teemal annab parimal juhul pelgalt emotsionaalse tiraadi sellest „õigest” meeskonnast. Ja turult leiad küll igat masti Hajduki sümboolikat koos kõikide Euroopa tippklubide särkide koopiatega, kuid Zagrebist ei kriipsugi.
Kui „kindel maa” oma majade ja kohvikutega juba ära tüütab, siis on ju Dalmaatsia ikkagi Aadria mere rannik koos mere lahutamatu osa – seilamisega. Tõusiklikum või varakam liigub ühest linnast teise kaatri või kuue-seitsmekorruselise luksusjahiga, tõeline meresõber aga kindlasti purjeka või siis, pisut nõudmistes järele andes, katamaraaniga. Purjede all tundub liikuvat vaat et sama palju rahvast kui käänulistel mägiteedel ja igale möödasõitjale või vastutulijale lehvitades tuleb suisa tuuleveskit mängida.
Päevitada peab oskama
Päikest saab ka võtta, aga erinevalt kohvikus aja parajaks tegemisest peab seda oskama/viitsima. Randu jagub ja kui just turismihooaja tipus minema ei satu, mil veerand Saksamaad ja poolteist Austriat oma autod-haagissuvilad Horvaatia poole sätib, annab mõnusasti praadida. Liivarandadega harjunutel, kel lapsepõlves taldu parkinud kruusateed juba ammu ununenud, tasub eelnevalt vettemineku hõlbustamiseks soetada kummitallaga rannajalatsid. Meri läheb küll kiiresti sügavaks, aga mingi aja tuleb kiviklibul ukerdada ja see võib üsna tüütu olla.
Tee sa päeval, mida tahad, lõpuks tuleb ikka tegelda ka kõige olulisemaga – õhtusöögist ei pääse üle ega ümber. Vahet pole, kas oled oma õhtuse moona ostnud eestlast kohutavalt kadedaks ajavalt Spliti kalaturult või astud sisse esimesse ettejuhtuvasse restorani (ainult turistilõksus Dubrovnikus väldi vanalinna osa), keele viib alla igal juhul. Üle ega ümber ei saa grillil tehtud pršut’i (meie teadmises prosciutto) ja juustuga täidetud kalmaaridest, päikeseküpsetatud tomatitest salati ning spinati-kartuliga – neid peab sööma. Veel tasub maitsta veini-küüslaugu-oliiviõliga valmistatud ehk buzara rannakarpe ja kaheksajalasalatit. Enne söömist alla väike pits viinamarjast-pirnist-ploomist ja millest kõigest veel valmistatud rakija’t. Toidu kõrvale veini võttes tuleb valmis olla küll parajaks lotoks, sest ilma eelneva kogemuseta võib igasuguste otsa sattuda. Leiab siiski ka üsna maitsvat, kui katsetada.
Võta või üks tegevus igaks päevaks, siis päikese loojumise eel hakkab küll vaikselt kummitama In Gridi „Tou es foutu” klišeelik video (sõnade tähendusega on teine lugu**). Pole raske leida põhjust unistada eelistatult klassikalisest kabrioletist, põrutades restoranist rannajoonel ussina vookleval teel koju, kaaslanna siidsall ja juuksed hooletult/stiilselt tuules lehvimas. Tuule mõju soengule on sealjuures hind, mida selle tunde eest maksta tuleb ja ilmselt on ka tema sellega nõus.
* Dalmaatsia, röövisid mu hinge! Mugandatud väljavõte Gibonni dalmaatsia dialektis kirjutatud laulust „Cesarica” („Keisrinna”), endise Jugoslaavia piirides üks ajaloo suuremaid hitte ja kaasaüürgamiseks peas nii vanal kui ka noorel.
** Tu es foutu – oled omadega pees (prantsuse keeles)
