Ravi põhineb lülisamba venitamisel spetsiaalsel venituslaual ja unikaalse ravimeetodi järgi. Ravi tulemusena taastub lülisamba normaalne asend ning kaovad vaevused, mida väljasopistunud disk närvijuurele surudes patsiendile oli põhjustanud.

Dr Oolo kinnitusel on dekompressiooniteraapia tõhus ja valutu alternatiiv kirurgilisele ravile, mida sageli peetakse kahjustunud lülivaheketaste puhul ainsaks tõhusaks võimaluseks terveneda.

Dr Tälli märgib, et dekompressiooniteraapia puhul ei ole tegemist nn venituslauaga, kus patsient oma selga pea alaspidi rippudes venitada saab.

„Dekompressiooniravi on välja töötud USA-s ning on viimase kümne aasta jooksul seal ja Kanadas saanud väga populaarseks raviviisiks. Ameerikas on dekompressiooniravi ka ravikindlustusega toetatud, sest ta on alternatiiv kirurgilisele ravile,” tõdeb Tälli. „Ravi tõhususe osas on tehtud mitmeid teaduslikke uuringuid, mis tõestavad, et kõige tõhusamaks on ravi osutunud 40–49-aastaste patsientide hulgas. Selles eas tavaliselt diskide kahjustused tekivadki, lülisammas on aga veel piisavalt elastne, et oma endine kuju taastada.”

Ravi kestab kuus nädalat

Dr Tälli andmetel on ühe uuringu põhjal venimisteraapia efektiivsus 86% – nii suur oli ravi läbinute osakaal, kel pärast kuuenädalast ravikuuri ja 90 päeva möödumist ei esinenud enam seljavaevusi.

„Meie kliiniku laud, mis oli Baltikumis esimene, sai soetatud aasta tagasi. Ravitulemused, mis me selle aja jooksul oleme saavutanud, on väga head,” kinnitab dr Tälli.

Otsuse, kas patsiendile dekompressiooniravi sobib, teevad arstid selja röntgenipildi ja/või magnetresonantsuuringu põhjal. Vastunäidustuseks võib olla diski väga suur väljasopistus, mille puhul saab abi ainult lõikusest.

Kui patsiendile dekompressiooniteraapia sobib, koostavad arstid talle sõltuvalt tema diagnoosist, pikkusest ja kehakaalust individuaalse raviskeemi.

Tavaliselt kestab ravi kuus nädalat ja selle aja jooksul tehakse patsiendile 20 protseduuri. „Raviprotseduuridele lisaks teeb patsient kodus spetsiaalseid arsti määratud harjutusi. Milliseid täpselt, sõltub haige diagnoosist,” selgitab dr Tälli. „Ravi alguses võime patsiendile määrata ka medikamente, mis lõdvestavad ja leevendavad seljavalu.”

Väga tähtis on, et ravi oleks järjepidev – et patsient ei jätaks protseduurile tulemata ja talle määratud harjutusi tegemata.

Lihtsalt kirjeldatuna näeb dekompressiooniprotseduur välja järgmine: patsient kinnitatakse horisontaalasendis, põlved kergelt kõverdatud, dekompressioonilauale. Vastavalt sellele, millises järgus on ravi, pannakse paika tõmbeskeem, kus tõmbe tugevus on lähtuvalt patsiendist täpselt välja arvutatud. Laud liigub ja ühes sellega ka patsiendi lülisammas. Venitused vahelduvad kokkutõmmetega. Mingit valu või ebamugavustunnet protseduuri ajal ja selle järel tunda ei ole. Protseduuride ja harjutuste tulemusena tekivad kudedes mitmed füsioloogilised muutused, mille tulemusena haige tervenebki. Dr Oolo märgib, et pärast ravikuuri on hea käia ka n-ö järelvenitusel, algul üks kord kahe nädala tagant, hiljem piisab korrast kuus.

„Pärast kompressiooniravi on patsiendil palju suurem tõenäosus pöörduda sportliku ja aktiivse elustiili juurde tagasi kui pärast kirurgilist ravi,” kinnitab dr Oolo.

Samuti on dekompressiooniteraapiast abi seljavaevuste ärahoidmiseks. Seega võiks algust teha juba enne, kui muutused lülisambas on üldse tekkida saanudki.