Dmitri Demjanov – elukutsele pühendunud maksimalist
Lapsepõlves käisin sageli isa juures Mündi baaris, kus ta töötas kümme aastat baarmenina. Tol ajal oli see populaarne elukutse, kuigi mõned inimesed ka halvustasid seda. No umbes nii, et kõik baaritöötajad on suured sulid. Läksin ühe trennikaaslasega selle pärast isegi kõvasti riidu.
Baariõhustik oli koolipoisile müstiline maailm: pime, suitsune ja valju muusikaga. Nõukogude ajal polnud ju midagi saada, aga isa töö juurest läbi lipates pisteti vahest banaan või apelsin pihku. Olin siis lausa õnne tipul.
Kuigi isa oli sageli öösiti tööl, viitsis ta vabal ajal minuga aktiivselt tegeleda. Temaga juba igav ei hakanud, ta mõtles välja igasuguseid mänge ja põnevaid ettevõtmisi. Tihti mängisime malet, üks partii võis kesta isegi paar nädalat. Isa on eluaeg kogunud marke ja antiikseid esemeid. Ta tekitas ka minus selle huvi. Kui temal oli suur margikogu, siis minul on isiklik väike kogu. Üheskoos käisime filatelistide üritustel. Juba alates lapsepõlvest meeldib meil koos kalal ja reisidel käia. Kahjuks juhtub seda nüüd harvem.
Meie kodu iseloomustas kindlasti see, et seal tehti alati väga maitsvat sööki. Kui isa oli kodus, siis askeldas ta köögis. Oli muidugi ka toite mis mulle üldse ei maitsenud, näiteks sibulasupp. Meil toodi koju sageli erilisi asju uute roogade katsetamiseks. Ka minule meeldis aeg-ajalt toidukatsetusi läbi viia. Ükskord proovisime sõbraga munapraadimise erinevaid variante, näiteks saia sees küpsetamist.
Minu isa ei salli boheemlust ja minnalaskmist. Temal kas on või ei ole. Võib öelda, et ta on maksimalist. Alates meie firma sünnist on ta saja protsendiliselt tööle pühendunud, muutunud täielikuks töönarkomaaniks. Ilmselt võib meid mõlemaid selles süüdistada, sest ka minu tööpäevad venivad tihti keskööni välja. Tundub, et teisiti ei ole võimalik tulemusi saavutada – peab kogu aeg ise kohal olema. Ta on oma elukutsele fanaatiliselt andunud, olles kakskümmend neli tundi ööpäevas restoranide Egoist ja Gloria omanik. Ma usun, et isegi öösel ärkab ta tunnikeseks üles, et mõelda viimaste päevade tegemistele. Ainult korra või paar aastas käib ta ennast välismaal laadimas. Viimastel aastatel on tal enda sõnul ka pidev dieet, sest restorani peremehena maitsed pidevalt toitusid ning seetõttu on kalduvus tüsenemisele. Nii ta sööbki ainult natuke värsket.
Isa alluvusse tulin tööle pärast kuus aastat kestnud teatriõpinguid. Õppisin neli aastat Tallinna Pedagoogikaülikoolis lavastamist ning kaks aastat Soomes teatriteadust. Siis tekkis teatrindusest küllastus ning just tol hetkel oli isal Gloriasse abilist vaja. Alustasin Gloria kaupluse müüjana, edasi kaupluse juhatajana, siis restorani kelneri, administraatori, juhataja asetäitjana ja lõpuks Gloria tegevjuhina. Vahepeal töötasime isaga poolteist aastat ühise laua taga väikeses kabinetis. Selles suhtes oli muidugi raske, et isa pidevalt jälgis ja kritiseeris mind ning sageli viskas pea ees tundmatusse vette. Töösuhete pärast kannatavad loomulikult meie perekondlikud suhted, perekondlikult jõuame läbi käia vaid korra kuus. Ka siis kipuvad tööasjad jutuks tulema. Isa on karm ülemus, minu suhtes võibolla tavalisest nõudlikumgi. Isa on selline mees, kes ütleb oma arvamuse alati ausalt välja.
