Tema abilistena töötab peotäis noori arste, kes pöörduvadki oma mentori poole siis, kui enam ise hakkama ei saa. Laurie on paraku nii sümpaatne näitleja, et tema inimesi vihkav tegelaskuju ei mõju lõpuni veenvalt. Võimalusel väldib tohter House küll lähemat kokkupuudet homo sapiens’iga, aga ikkagi on ta pigem meeldiv tegelane.

Tuleb kohe öelda, et huumoriga pole sarjal küll midagi pistmist, kui mõned üksikud peateemaga mittehaakuvad sketšid välja arvata. Kõik sarjas keerleb meditsiini ümber ja lausa sel tasemel (vähemalt pealtnäha), et kohati läheb raskeks aru saada, millest räägitakse.

Kas laiuss võib ajusse kinnituda? Ei taha nagu hästi uskuda, et sari pakub vaatajatele sulavalet, aga teisalt puuduvad teadmised nähtu adekvaatseks hindamiseks.

Kahtlemata on “Dr House” kvaliteetsari ning seal segatakse kokku paljude teiste sarjade elemente: “Kiirabihaigla” vähem närviline keskkond ja detailne visuaal (patsiendi kõri avamine õhu kopsudesse viimiseks) ning viirustega tegeleva sarja “Nakkusoht” detektiivitööd meenutav põhjuste

uurimine. “Dr House” pole samas kummagi sarja koopia, vaid sel on oma iseloomulik aura.