Soe vastuvõtt inspireerib “maailma kõige väiksemat big-bändi”, nende põhjamaiste poiste ootamatult troopiline energia peegeldub klubilistele jõuliselt tagasi. MC Tommy, keda juba jõutud Eminemiga võrrelda, tõestab ka kõige skeptilisemale kuulajale, et soomlane oskab räppida küll. Nagu kõik valged mehed, kel annet ja tahet.

Ma ei kardaks soome MC-d meie oma kiirkõneleja Chalice’iga võrrelda. Sarnasusi võib leida ka artistide eduteekonnal, mõlemad teenisid hunniku kodumaiseid muusikaauhindu kõigi ootuste kiuste.

See selleks, DJBB muusika on segu moodsatest tuunidest, mis klubimuusikas aktuaalsed, timmitud tempokamaks või rahulikumaks vastavalt tujule. Eeskujusid on näha nii popis kui rokis, maailmamuusika on toodud siit nurgast ja sealt nurgast klubipõrandale kokku. Paueriga lood rebisid varbad maast lahti,

melanhoolsemad naisvokalisti Emmaga kahasse esitatuna tuletasid meelde, mis rahvuse esindajatega meil siiski tegu on. Selline põhjamaine joiguv traditsioon kumas läbi. Enamjaolt jäi domineerima siiski jazzisugemetega hip-hop, sekka reggae-tunnetust.

Pettumuseks oli muidugi liigne salvestatud materjali kasutamine, mis pärssis jazzilikke improvisatsioone, mille üle poisid ise nii uhked on. Saksofonimängija suu oli huuliku küljest juba ammu kadunud, kui soolo ise veel edasi hõljus.