EE: Aadlipreili pulmakirstus hoidis kolhoosnik viimati kartuleid



Firma Tsunftijänes töökojas Viimsis restaureeritakse praegu 268 aasta vanust barokset pulmakirstu. Nii vana mööbliese on Eestis väga suur haruldus.

Tähed ilmuvad prozhektori valguses nähtavale, nagu tõmbaks keegi pressrauaga üle piimaga kirjutatud salakirja. Vladimir Lenin saatis sel moel seltsimeestele salajasi teateid.

"Iii. Dee. Uuu," veerib restauraator Mati Raal täht haaval.

Mehel on valge vatituust käes ja ta nühib sellega mööda tammepuust kirstu külge. Vatt on immutatud mingi vedelikuga. Haiseb piirituse järele.

Kirst Raali ees maksab väikese pruugitud auto hinna. Mees on nädalapäevad vaeva näinud, et puhastada sajandite vanuse mustuse alt maalingut selle küljel. Selgelt on näha joon, mis eraldab puhastatud ja puhastamata poolt.

"Nii, siin on nüüd veel punkt." Raal teeb initsiaalide järel pausi ja asub perekonnanime kallale: "Siis tuleb PREFN." Kahtleb. "Või PREEN. See viimane on vist ikka E siin."

Teisel pool kohta, kus kunagi seisis võimsam lukk kui praegu mõnel mehel korteri ukse ees, on veel üks nimi: C. M. U. PLESSEN.

Mõlema nime kohale on maalitud nende suguvõsade vapid. Seda, et vasakpoolsel võiksid olla mingid loomad ja parempoolsel kõige tipus kroon, võib ainult aimata. Osa maalingust on aegade jooksul tammepuu küljest maha pudenenud.

Barokiaja asjatundja Jüri Kuuskemaa annab pulmakirstule maalitud kaunistuste lugemiseks lihtsa õpetuse: "Vaatate kirstule peale. Vapp, mis jääb teist vasakule, kuulus peigmehele. Vapp, mis jääb teist paremale, kuulus pruudile."

Härra Preeni ja preili Plesseni suguvõsade suur pulmapidu peeti maha 268 aastat tagasi. Selline on kiri kirstu küljel: ANNO 1732.

Eestimaa oli siis Vene impeeriumi kubermang. Põhjasõjast oli möödas 11 aastat. Esimese eestikeelse piibli andis õpetaja Anton Thor Helle välja seitse aastat hiljem.

See oli uhke aeg. Mood oli selline, et pulmas kandsid parukat nii pruut kui ka peigmees. Ja arvata võib, et mõlemad astusid kirikuõpetaja palge ette puuderdatud põskedega. Pruudi kleit oli pikk ja kohev. Selline, mis ilma tugedeta koss kokku kukub. Ja dekoltee oli nii sügav, et võiks vabalt võistelda Vibe'il pidutsejate kostüümidega. Peigmees oli tagasihoidlikum, tema kandis pikka tumedat kuube ja põlvpükse.

Loe veel

Lopsakaid õisi ja lehti meenutavate sepistustega kaunistatud kirstu tõi sellesse perre pruut. Pulmakirstus oli tema kaasavara nagu talutüdrukul veimevakas. Kleidid, mantlid, alusseelikud. Kuid ka ehted ja võibolla veel midagi, mille kohta Kuuskemaa naljatamisi ütleb: sellel oli suur erikaal. Ehk siis kuld- või hõberaha.

Pulmakirstud valmistati lihtsa reegli järgi. Pikkust oli kirstul tollases mõõdus kolm jalga, mis teeb 105-115 sentimeetrit. See kirst on aga koguni 123 sentimeetrit pikk.

"Kaalub oma 80 kilo," hindab Mati Raal. Tänapäeval ei oleks niisugusega isegi tühjast peast mõtet lennuki peale ronida. Aga kui 18. sajandi pruut oma varanduse sinna sisse ladus, pidi ikka neli meest jaksama tema kirstu tõllale tõsta. Muidu jäigi peigmehe juurde sõitmata.

Pärast pulmi see kirst enam reisile ei läinud. Sellel ei ole hülgenahaga üle löödud kaant, mis kattis tollal tõlla taga hoitud reisikohvreid, et vihm kaanelt maha voolaks. Ja kirstul on rattad all, nii oli toatüdrukul kergem põrandat pesta.

Spetsialistid nimetavad ülevaadet sellest, kus ja kellele mõni mööblitükk aegade jooksul on kuulunud, selle asja passiks. Vana pulmakirstu lugu on kahjuks poolik. Selle algust võib ajaloolaste abiga ainult oletada.

Tsunftijänese restaureerijate kätte tõi kirstu üks noor perekond, kes tahab seda oma vastvalminud kodus välja panna. Võibolla julgevad vanasse kirstu mõne asjagi paigutada.

Noored ostsid vana eseme ühelt antikvaarilt, kelle kätte sattus kirst Vana-Kaiu lagunenud mõisast Raplamaalt. Kui Mati Raal töökojas kirstukaane esimest korda üles tõstis, kattis kirstu põhja paks mullakord ja seinte küljes rippusid ämblikuvõrgud. Keegi oli hoidnud viimati aadlipreili pulmavakas kartuleid. Antikvaar teab kirstu lugu aastast 1948. Siis sai tühjaks jäänud Vana-Kaiu mõisast, mis ehitati aastaks 1663, tööliste ühiselamu. Kui kõik väiksemad asjad olid kolhoosnikud mõisast ammu laiali tassinud, siis rasket kirstu ei jõudnud nad keldrist välja tirida.

Keldris oli palju rotte ja üüriline, kes kasutas seda alates aastast 1960, hoidis kirstus oma kartuleid. See inimene monteeris kuuldavasti maha ka kirstu luku ja pani selle oma keldri ukse ette.

1990ndatel on mõisal olnud mitu omanikku. Eelviimane neist avastaski keldrist prahti koristades barokse kirstu, mida juba ammu kadunuks peeti, ja viis antikvariaati.

Nimed Preen ja Plessen on saksapärased. Ühegi suure ja tuntud Eesti aadliperekonnaga ei ole nende puhul tegemist.

Preeni-nimelisi ei leia ühestki Eestimaal elanud aadlike registrist, ei Rootsi ega Saksa omast. Saksakeelses Balti rüütelkonna genealoogias on kirjas kaks Plessenit. Saaremaa aadlipere Mölleri üks tütardest, Anna Katharina, on abiellunud kellegi kapten Neimar von Plesseniga. Pulma-aastat raamatus ei ole, aga Anna Katharina isa Christian Mölleri surma-aastaks on märgitud 1731.

Teine Plessen oli naisterahvas. Auguste Elisabeth von Plessen, pärit Saksamaalt Mecklenburgist. Hermann von Ferseni teine naine. Ka nende pulma-aastat pole antud, kuid Kaiu mõisast leitud pulmakirstu valmimise ajaks oli peigmees Hermann von Fersen 42 aastat surnud.

Fersenite suguvõsa oli üks suurematest ja tuntumatest Eestis. Perekonna residents asus kuni aastani 1703 Raikküla mõisas. Seegi asub Rapla maakonnas, Vana-Kaiust vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel. Ehk oli preili Auguste Elisabethil mõni naissoost sugulane, kes sattus elama Vana-Kaiu mõisa?

Tõele jälile saamine nõuaks pikka ja põhjalikku detektiivitööd arhiivides.

Pulmakirstu hinda ei tea keegi. Tallinnas, Langebrauni antikvariaadis müüakse praegu 13 000 krooniga pulmakirstust pisut nooremat, ilma maalinguteta kirstu. See ei ole nii elegantne, samuti on kirst restaureerimata.

Kaks kõige vanemat mööblieset Eestis on üle 500 aasta vanad. Rakvere muuseumis on hoiul 15. sajandil Reinimaal valmistatud nõudekapp, Tallinna Linnamuuseumis seisab samast sajandist pärit tsunftilaegas.

Kuid ka 268aastane aadlipreili pulmakirst on Eestis tõeline haruldus. Umbes sama haruldane kui 17. sajandil trükitud raamat. Antiigihuvilistel, kes nii erakordset asja nägema satuvad, tõuseb vererõhk igal juhul üle 200.

Tsunftijänese restauraatorid on pulmakirstu kallal vaeva näinud kolm nädalat, detsembri algusest saadik. Aasta lõpuks peaks vana mööblitükk taas läikima nagu uus.

Nii vanade asjade kohta käib reegel: puuduvate osade asemele uusi tegema ei hakata. Nad ainult puhastatakse ja konserveeritakse. Sellele kirstule ei sepistata kadunud luku asemele uut. Ega panda kaanelaua sisse paranduseks tükki selle koha peale, kus praegu tundub, nagu oleks varas sisse muukinud.

Jüri Kuuskemaa on kindel: kui pruut oli pärit mõnest Eestis elanud aadliperest, telliti tema pulmakirst kohalikelt meistritelt.

Kõigepealt tegi tisler mehe pöidla jämedusest tammelauast kirstu kere, lõi lauad korralikult puupunnidega kokku.

Barokkajastu lõpule kohased lopsakad kaunistused tagus sepp. 18. sajandil oskas iga sepp niisuguseid teha. Kaunistused lõi ta kirstu külge rohmakate sepanaeltega. Naelad on mitmesaja aasta jooksul rooste läinud. Kui restaureerijad hakkaksid neid praegu kirstu seest välja kangutama, läheksid need prõksti katki. See teeb meistrite töö keeruliseks.

Tsunftijänese töömeestel tuleb kraapida rooste kaunistustelt maha nii, et puidule kahju ei teeks. Seega ei saa kirstu restaureerimisel kemikaale kasutada.

Kirstu tähelepanelikult vaadates märkan, et algselt oli see rohelist värvi ja metallkaunistuste sisemus sinine või punane. Nii nõudis barokiajastu mood. Vapid ja kirjad on tõenäoliselt kirstule õlivärvidega maalinud mõne tsunfti maalermeister.

Maaling on restauraator Raali jaoks selle kirstu juures nagu kompvek. Seda peab puhastama väga ettevaatlikult, sest värvitükid pudenevad puitaluse küljest vägisi lahti. Raal võtab appi vahendi, mis kinnitab säilinud värvi tagasi kirstu pinnale.

Selle ülesande lahendamise juures jääb pulmakirstu lugu pooleli.

Restaureerija tööriistadeks vatt ja taskunuga

- Valget vatti kulub rullide viisi. Valge pealt näeb kohe ära, kui mustusega koos tuleb kogemata kaasa ka värvi.

- Tärpentini ja piiritust. Täpne koostis on restaureerijate saladus, aga kui need ained kokku segada, saab sellise seguga vana mööbli hästi puhtaks. Maalingute puhastamiseks kasutavad nad keerulisemaidki segusid.

- Teravat taskunuga. Sepistatud kaunistuste pealt rooste mahakraapimiseks ei ole paremat vahendit.

- Mesilasevaha. Kui vaha natuke sulatada ja veel millegagi lahustada, kaitseb segu hästi nii kirstu puidust keret kui ka

metallist kaunistusi. Pealekauba lõhnab hästi.

- Erilist dammar-vaigust lakki. Pehme Aafrikast pärit lakiga katavad restauraatorid puhastatud maalingud.

- Aega. Sellise pulmakirstu puhastamine ja konserveerimine tähendab mitmele restaureerijale tööd kuuks ajaks.

Helen Urbanik

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare