Üks psühholoog tähendas kolm kuud üles kõik korrad, mil ta oma lõualuid laiutas ning võttis märkmiku ja taskulambi koguni voodisse kaasa - kõik selleks, et tõestada, et haigutamine on primitiivne signaal, mis näitab, et inimene igatseb vaheldust.

Sadu aastaid on inimene arutlenud selle üle, miks me haigutame. Teooriates on haigutamist peetud aju varustamise vahendiks suurema hulga hapnikuga, valvsuse suurendamise taktikaks, kopsude puhastamise meetodiks, igavust ilmutavaks märgiks, stressi maandajaks ja protsessiks, mis puhastab kurgumandleid pisikutest.

Nüüd usuvad teadlased, et haigutamine võib olla evolutsiooniline jäänuk, mis pärineb eelajaloolise inimese laagritule ümber keerelnud seltskonnaelust.

Samasugust käitumist on täheldatud ka ahvide rühmitustes. Kui rühmituse juht haigutas, haigutasid teised austusest tema juhipositsiooni vastu ning näitamaks, et mõistsid, et juht tahab millegi muuga tegeleda.

Haigutav ahv kutsub teisi korrale

Mees taskulambiga - dr. James Anderson Stirlingi ülikoolist - on avastanud, et inimahvide hulgas on haigutus moodus hammaste paljastamiseks ning karja teiste liikmete allutamiseks.

Teadlased usuvad, et tänapäeva inimese haigutus võib olla selle evolutsiooniline kopeerimine, mis ulatub tagasi inimkonna koidikuaegadesse Maa peal.

"Vanemaks saades muutume vastuvõtlikumaks nakatavalt mõjuva haigutamise suhtes. See võib olla osa sünkroniseeritud rühmategevusest.

Kui rühm inimesi istub lõkke ümber ja juht haigutab, siis on see märguandeks rühma teistele liikmetele puhkama heitmiseks.

Need, kes on juhiga lähedasemates suhetes, võivad olla haigutamisele altimad. Inimene demonstreerib nakatavalt mõjuvat haigutamist sagedamini siis, kui haigutaja talle meeldib või kui ta on temaga lähedastes suhetes."

Mõte, et haigutamine on märguandeks teema vahetamiseks, leiab mõningast toetust teiselt teoorialt, mille kohaselt haigutamine valmistab aju ette muutusteks. Haigutamine võib olla koguni intelligentsuse tunnuseks.

Uurijad on avastanud, et lapsed hakkavad matkima teiste inimeste haigutusi alles siis, kui on saanud nelja-viie aastaseks, mis on sotsiaalsete oskuste õppimise kõrgaeg.

Nakatavalt hakkavad kõigepealt haigutama lapsed, kes on klassi parimad lugejad.

"See on oluline, kuna uurimus annab mõista, et lapsed, kes on head lugejad, on kõrgeltarenenud empaatiavõimega. Nad on seltsivamad," ütles Anderson.

Kuulsate haigutajate hulgas on kõrge IQga supermodell Helena Christensen, keda on kritiseeritud avalikkuse ees haigutamise eest.

Haigutamine ei johtu väsimusest

Tesco pagaritöökoja abiline Andy Taylor (40) Portsmouthist, kes paari kuu eest haigutades oma õla ära nihestas, arvas enne, et haigutamine tuleneb väsimusest. Tema õnnetus juhtus siis, kui ta kavatses uue töö kallale asuda, olles eelnevalt korralikult välja puhanud.

"Ma ei tundnud väsimust," kinnitas mees. "Arvan, et teadlased on millelegi jälile jõudmas. Ma võtsin parajasti just hoogu uue töö alustamiseks pärast lõõgastumisperioodi."

"Haigutamise uurimine on oluline, kuna see on käitumismuster, mida me jagame kõigi selgroogsetega," tõdeb Atlanta Emory ülikooli psühholoog dr Ed Smith.

"See leiab põhimõtteliselt ühesugusel kujul aset mitmes erinevas kontekstis ja mõjub nakatavalt, erinevalt aevastamisest, köhimisest või nutmisest."

Maailma tuntuim autoriteet haigutamise alal, Marylandi ülikooli psühholoog Robert Provine kinnitab, et haigutamine valmistab aju ette muudatusteks.

Tõendusmaterjal näitab, et sportlased haigutavad enne võistlust, langevarjurid haigutavad enne allahüppamist ja üliõpilased haigutavad enne eksamit.

"Haigutamine on tulvil üllatusi. Keskmine haigutus kestab umbes kuus sekundit, mõnikord ka vähem, kuid võib kesta ka kauem," lisab Provine.

"Pole võimalik haigutada poolikult - sellega on nii, et kas kõik või mitte midagi. Pole olemas kiiret või aeglast haigutust. Haigutus hõlmab väga erilist neuromuskulatuurset järgnevust. Inimene teeb kõik need etapid läbi.

Nakatav haigutamine näib olevat inimkarjale omane käitumine. Näed kedagi haigutamas ja ilma mõtlemata haigutad kaasa," nendib ta.

Roger Dobson

Maurice Chittenden

The Sunday Times