Talvel on endisel tallinlasel, nüüd end kindlalt maameheks pidaval Jassil masendavalt igav – päevad tunduvad pikad, tööd pole, majanaabrid on ka sõna-ahtrad ja vaatavad talle ülevalt alla. Eriti pahaselt siis, kui Jass ei suuda oma igatsusest inimestega suhtlemise järele muidu kui valjul häälel teada anda.

“Minu eelmises töökohas Tallinna loomaaias oli lõbus, inimesi vooris hommikust õhtuni, lapsed tulid pai tegema ja nii mõnigi naine võrdles oma meest minuga,” meenutab Jass. Kuna Jassil on enda eesti keeles väljendamisega raskusi, siis aitab ta meenutusi vahendada Jäneda Tallide üks omanik Helle Persitski, kes muu töö kõrvalt hoiab silma peal ka endisel pealinlasel.

Jass tahab suhelda

Jänedal on elu sootuks vaikne: maga ja söö, söö ja maga. Ja kui päeva jooksul astubki tema juurest läbi mõni naishing, siis vaid selleks, et kõht täis sööta. Ei kallistamist, paisid, imetlemist, külakostiks kaasa toodud õllest ei tasu enam unistadagi.

Inimestega suhtlemine pakub aga Jassile suurt rõõmu ja Hellet ta armastab. Tumedapäine naine käib iga päev tallis hobuste juures, kuid alati muretseb ka Jassi kõhuäie eest. Juba sellest ajast on tema eest hoolitsenud, kui Jass pidi pealinnaelu maha jätma ja Jänedale kolima. Sest linnaelu kiskus Jassi suisa sohu. “Kuulsus tegi seda,” arvab Jass. 

Pikkadel talveõhtutel külarahva toodud porgandeid ja õunu nosides meenub see aeg, kui ta oli kuulus. Eelmisel sajandil võis Jassi nime Estonia teatri plakatitelt leida. “Figaro pulmas” ei saanud publik temalt silmi ära. Ja oma kolleege mäletab ta hästi. Pärast etendust istusid mehed ikka lava taga ja korkisid mõne õlle lahti. Ega siis Jassi kõril kuivada lastud. “Jah, sealt hakkaski külge harjumus õlut juua,” tunnistab ta. 

Kaal soovitas maale minna

Hea sõnaga meenutab ta oma ülemust, loomaaia direktorit Mati Kaalu, kes soovitas Jassil Jänedale kolida, uskudes, et küll maaõhk ja head inimesed aitavad tal õlleprobleemist jagu saada. “Oh, ma tegin endale ikka häbi küll, kui tulin Jänedale elama. Kolistasin siin küla vahel ju vabalt ringi ja teadagi sattusin jutule poe ees janu kustutavate meestega. Ju nad nägid minus endasarnast ja pakkusid õllepära ikka minule,” meenutab Jass.

Helle tunnistab, et kuus aastat tagasi, kui Jass Jänedale kolis, oli temaga vahel suur mure. Ta tikkus ligi külainimestele, kelle kotis pudelid kolksusid, ja hakkas neid aja tagama. “Vaatepilt võis kõrvaltvaatajaile olla koomiline – kõige ees punub hädaldav ja ehmunud suurte kottidega külanaine, tema järel kilavate silmadega õllejanune Jass ja eesli kannul lõpuks mina. Karjun esimesele jooksjale, et jäägu ometi seisma, siis saan ma Jassi kätte, aga kes siis hirmuga kuuleb,” pajatab Helle. Nii tuligi tal Jassi vaoshoidmiseks piirata tolle liikumisvabadust.

Nüüd ootab Jass suve, sest siis käib külalisi rohkem. Mis sellest, et Helle ei luba Jassile enam õlut pakkuda. “Kui Jass siia jõudis, ei uskunud me jutte, et õllepudelit ei tohi tema suu-ulatusse jätta. Kui siis naljaviluks pakkusime, siis enam lahti ei lasknud,” pajatab Helle.

Praegu Jass enam õlut ei saa, sest loomaarst Joel Jürisson teeb talle  võõrutuskuuri.

Kommentaar

Joel Jürisson, loomaarst:

•• Eesli puhul võis rääkida ikkagi sümboolsest õllejoomisest. Ta oli harjunud ju loomaaias laste käest magusat saama ja kui siis mõni pakkus õlut, oli see eeslile emotsioon.

•• Eelkõige tuleb õllearmastajast eesli puhul mõistagi rääkida asja eetilisest poolest. Seepärast ongi Jass nn võõrutusravil, et talle ei pakutaks naljaviluks õlut. Muidugi ei teeks lonks õlut talle midagi, kuid iga loom peaks sööma seda toitu, mis talle on ette nähtud.

•• Kui eesel jooks iga päev õlut, kannataks tal nagu inimeselgi maks ja lõpuks aju. Tekiks alkoholisõltuvus. Inimesega ei saa eeslit võrrelda, sest kui sõltuvuses inimene läheb oma tahtmise saamiseks kas või vargile, siis loom seda ei tee.