Eesti alpinistid on startimas Pamiiri tippude poole
Lisaks sellele peab valmis olema ka vaim, sest ronimine köite ja muu atribuutika abil seitsme kilomeetri kõrgusele pole mingi jalutuskäik pargis.
Kui 1956. aastal hankis Eesti mägironija Peeter Varep kuus tuusikut alpilaagrisse Baksan ja 28. juunil 1956 tõusid õppeprogrammi läbi teinud kuus eestlast Azaubashi (3800 m) lihtsale tipule, siis omistati mägironijatele toona NSVL-i Alpinisti aumärk. Just sellele teedrajavale sündmusele ongi pühendatud seekordne ettevõtmine, kuigi mäetipud, mis ette võetakse, olid tollel ajal kõrgeimad, mida vallutada andis.
20. juulil algav ekspeditsioon Pamiiri mäestikku peaks endaga kaasa tooma Ismoili Somoni (7495 m)ehk Kommunismi tipu ja Jevgenija KorÏenevskaja (7105 m) mäetipu vallutamise.
Ekspeditsioonirühma kuulub kaheksa inimest, neist kaks naised. Üheks eesmärgiks ongi aidata kaasa kahe naisalpinisti Aivi Karu ja Kristiina Kindeli jõudmisele kahele üle 7000-meetrisele mäetipule. Kuigi tavaliselt võetakse Kristjan-Erik Suurvälja sõnul ette vaid üks mäetipp korraga, siis hea ilma ning mäetippude üksteisele lähedal oleku tõttu on hea võimalus kaks mäge korraga “võtta”.
Peale selle on see ülioluline samm pikemaajalise eesmärgi suunas, milleks on tõusta kõigi viie endise Nõukogude Liidu territooriumil asunud üle 7000 m kõrguste mägede tippu. “Ettevalmistus ekspeditsiooniks võtab terve aasta, selle aja jooksul on piisavalt trenni tehtud, varustust kogutud ja komplekteeritud. Eestist tuleb kaasa osta veel toit ning viimased ettevalmistused saame teha Dušambes, üldiselt võib öelda, et valmistumine on kulgenud hästi,” ütleb Suurväli, kes eelmisel aastal käis vallutamas Lõuna-Ameerikas Aconcagua mäetippu.
Raske ettevõtmine
Suurvälja sõnul on tegemist üpris raske ettevõtmisega, sest mäed on kõrged: “Nõukogude Liidu skaala järgi 5A ja 5B mäed, millest palju raskemat annab otsida.”
Mees tunnistab, et hirmu tal hinges ei ole, pigem ärevus, mis tekib ning viimasel, tõusueelsel ööl magada ei lase. “Meie marsruut peaks olema võimalikult ohutu, kuigi paar laviiniohtlikku kohta ehk on,” ütleb Suurväli. “Eks üles minek saab olema füüsiliselt raskem kui mäest alla tulemine, kuid tihtipeale juhtub just alla tulles rohkem õnnetusi, kuna inimesed muutuvad hooletuks ja kipuvad kiirustama.”
Suurvälja lubab, et nii Somoni kui ka KorÏenevskaja mäetippu pannakse lehvima Eesti ja Seto lipud. Eestlaste ekspeditsioon lahkub 20. juulil ning tagasi tahetakse olla 23. augustil. KorÏenevskaja tipule on plaanis jõuda 4. augustil, Somoni tipule 14. augustil.
Tiimi eelarve on üle poole miljoni krooni. Ekspeditsiooni käigust annavad alpinistid ülevaadet satelliitside vahendusel, interneti portaalis Delfi igapäevaselt ja raadios Kuku viis korda ekspeditsiooni vältel.
