Eesti julgeolek ja inimeste turvatunne paranevad
Jaak Aaviksoo
kaitseminister
Lühike tagasivaade
Üsna pea saab praegusel valitsusel täis sada päeva ametisse astumisest. See on sobilik aeg selleks, et teha mõned kiired kokkuvõtted ja heita pilk tulevikku. Oleme alustanud tegusalt ning sellega on loodud positiivne platvorm Eesti elu edendamiseks paljudes valdkondades.
2006. aasta maikuu sündmused ajendasid peaministrit võtma selge positsiooni, et sellist olukorda ei pea me õigeks ning et on tekkinud probleemid, mis süvenedes võimaldavad kuritahtlikel provokaatoritel tekitada konflikte, mille ägenemine oleks ohtlik. Kahjuks ei olnud eelmises valitsuses partnererakondade vahel lahenduste otsimisel vajalikku konsensust, mistõttu pidi ülesande lahendamine jääma alles aprilli keskpaigas ametisse asunud valitsuse esimeseks suureks tööülesandeks.
Isamaa ja Res Publica Liit ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetasid Reformierakonna peaministrit sõjahaudade kaitse seaduse rakendamisel. Me saime parlamendi poolt juba jaanuaris valitsusele antud ülesande lahendamisega hästi hakkama ja ma tahan siinkohal oma kolleege valitsusest hea koostöö eest tänada. Hauatähise kiirkorras teisaldamine ei olnud ainsana osa valitsuse läbimõeldud tegevuskavast, kuid teisalt ei pea me praegu õnneks arutama selle üle, mis oleks juhtunud
9. mail, kui pingete teravnemine oleks kestnud sinnamaani.
Aprillisündmustest sai valitsus ka hädavajalikud õppetunnid ning väga palju olulist informatsiooni, millest tuleb lähikuudel õigeid järeldusi teha. Nii võin praegu täie kindlusega väita, et olemasolev õiguslik raamistik valitsuse tegutsemiseks laiemas mõttes kriisiolukordades ei ole rahuldav. Samuti saime praktilise õppetunni võitlusest uute ohtudega. Koordineeritud Eesti-vastased küberrünnakud ning nende tõrjumine olid sündmused, mis viisid Eesti kiiresti rahvusvahelise tähelepanu fookusesse ning lisaks meedia uudishimule suunasid siia ka meie partnerite sisulise tähelepanu. Seetõttu peame mõistma, et need agressiivsed ja vaenulikud katsed meie riiki destabiliseerida on tõstnud Eesti maailmapoliitika tähtsamate laudade peale. Meie asi on sellest võimalusest võtta maksimum – näidata end oma parimast küljest, saada hakkama oma riigi valitsemisega ja pakkuda välja uusi lahendusi võitluses uute ohtudega.
Venemaa suhted Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega ning rahvusvaheliste organisatsioonidega on muutunud keeruliseks. Ometigi peavad kõik osapooled ilmselt praegugi hädavajalikuks koostööd seal, kus see on vajalik ja võimalik. Seda enam peame suutma adekvaatselt hinnata meie partnerite kõvahäälset toetust meile aprillisündmuste ajal ja pärast neid. Kuigi ei ole veel kätte jõudnud aeg, mil me kõik mõõgad atradeks võiksime taguda, peame sellegipoolest arvestama, et suurem osa riikidevahelisi vaidlusi lahendatakse tänapäeval sule või pastapliiatsi, telepildi ja interneti ning diplomaatia ja relvitu poliitika abil. Me oleme suutnud endale viimase 15 aasta jooksul luua piisavalt rahvusvahelist poliitilist kapitali ning võitnud sõpru ja leidnud partnereid. See on olnud suur ja raske töö ning Eesti riigiametnike ja diplomaatide hulgas on palju neid, kellele tuleb selle töö eest tänulik olla. Rasketel aegadel läheb sõpru vaja ning viimase paari kuu jooksul oleme saanud nautida vankumatut toetust. Partnerlus ja koostöö on praegu Eesti julgeoleku asendamatu osa – ka meie panus Iraagis ja Afganistanis on osa sellest koostööst. Ütlematagi on selge, et ka kaitseväekorralduse seaduses peab lõpliku lahenduse leidma probleem, mille lahendamiseks on põhiseaduse muutmise algatamise näol teinud esimese sammu president Ilves – kaitseväe juhataja allumine vabariigi valitsusele. See on selgus, mida eelkõige vajab kaitsevägi ise.
Kaitsepoliitikas ees
põhimõttelised otsused
Osaliselt objektiivsetel, kuid osaliselt subjektiivsetel põhjustel ei ole Eesti kaitseväel praegu oma tegutsemise aluseks seadust, mis võimaldaks kaitseväel selges raamistikus, lähtuvalt seadusandja, s.t riigikogu tahtest areneda. On paslik väita, et selline õiguslik vaakum, mille lubamatusele on korduvalt viidanud ka õiguskantsler, on kujunenud lausa reaalseks julgeoleku ja Eesti riigikaitse probleemiks. Sestap on oluline mõista, et see ei ole ainult küsimus ühe seaduse kirjutamisest ning selleks vajalike arutelude pidamisest ja kompromisside leidmisest.
Järgmisena kerkib küsimus kaitseliidust. Tänaseks on ka laiemale avalikkusele meedia kaudu hästi teada, et kaitseliitlaste rolli aprillirahutuste mahasurumisel ei ole võimalik alahinnata. Ometigi ei ole juba päris pikka aega suudetud kaitseväele ja kaitseliidule viimase organisatoorseks, kuid ka funktsionaalseks ja sisuliseks nüüdisajastamiseks anda vajalikku poliitilist sisendit. Nüüd oleme valmis seda tegema. Sealjuures on oluline märkida, et arusaamani kaitseliidu edasise arengu põhipunktidest oleme jõudnud kõikide osapooltega koos – see tähendab kaitseliitu ennast, kaitseväge, Eesti reservohvitseride kogu ja kõiki teisi heasoovlikke kaasamõtlejaid. Millised on kaitseliidu edasise arengu alustalad?
Esiteks peab kaitseliit alati olema vabatahtlik, ent kõrge valmisolekuga sõjaliselt organiseeritud jõud kõikjal Eestis. See tähendab, et kaitseliidu ülesehitus peab võimaldama laialdast kohalolekut maakondades. Teiseks on oluline märkida kaitsetahte kui Eesti riigi püsimise seisukohalt olulise väärtuse kinnistamisega seostuvat. Kaitseliit peab lisaks selgele sõjalisele funktsionaalsusele pakkuma oma liikmeskonnale palju muud – ühendama vabatahtlikke ühiskondlikke initsiatiiv- ja algatus-gruppe ning pakkuma neile võimalust kodanikuühiskonnas mitte pelgalt osaleda, vaid sellesse ka panustada ja olla osa probleemide lahendamisest. See kõik tähendab selget arusaama kaitseliidu arengust ja uut kvaliteeti selle toetamises – liikmete motiveerimiseks vastavate kompensatsioonimehhanismide väljatöö-tamine, kaitseliidu ülesandepõhine rahastamine ja palju muud. Kokkuvõtlikult on mul hea meel tõdeda, et kaitseliidu edasiseks arenguks suudame juba praegu luua kõik eeldused. Pronkssõduri lugu näitas positiivses valguses, et Eesti rahva kaitsetahtega on kõik korras. Küll aga on tekkinud teine küsimus, mis on suunatud riigile – kas riik on valmis spon-taanset vabatahtlikkust sellistes olukordades positiivselt ära kasutama? Seepärast ongi kaitseliidule tähelepanu pööramine ääretult oluline.
Ajateenistus on Eesti riigikaitse nurgakivi
Valimiste eel ja ajal on Eestis ikka ja jälle kerkinud esile ajateenistuse korraldamisega seostuvad küsimused. Eesti poliitikas on alati olnud neid rühmi, kes evivad seisukohta, et Eesti kaitsmist on võimalik korraldada ilma laiapõhjalise ajateenistuseta. Neid seisukohti ei ole võimalik laiendada ühelegi erakonnale tervikuna – kui see ka kunagi varem nii oli, siis valimiste eel kadus ka viimase erakonna programmist vastavalt sõnastatud poliitiline tees. Seda kindlamalt sai ajateenistuse jätkumine sisse kirjutatud ka selle valitsuse koalitsioonilepingusse. Küll aga tuleb eraldi rääkida ajateenistuse sisulisest korraldamisest – kuidas tagada seda, et ajateenistuse läbiks võimalikult palju noori ja terveid inimesi, kes samas on ise senisest enam motiveeritud, ning kuidas see protsess võimaldab meil ajateenistujate seast leida just need noored, kellest ajapikku kujunevad meie kaitseväe uued ohvitserid ja juhid? Ka selles valdkonnas oleme koos kaitseväega positiivselt edasi liikunud ning sügisel anname aruteluainest ka valitsusele ja riigikogule. Enne seda peame aga kindlasti alustama arutelu ajateenistuse kajastamisest meedias ja avalikkuses laiemalt.
Lisaks kõigele eespool nimetatule vajavad lahendamist paljud muud kaitseväe arengu seisukohalt olulised küsimused. Kui praegu oleme harjunud NATO kaitsva vihmavarjuga ka füüsiliselt – meie ning Läti ja Leedu õhuruumi patrullivad rotatsiooni korras partnerriikide hävitajad –, siis ühel hetkel peame suutma otsustada, mis ajast alates suudame ennast kaitsta ise näiteks Balti riikide koostöös. Vastasel juhul peame jõudma uute pikaajaliste kokkulepeteni oma partneritega NATO-s.
Järgmisel aastal on Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva aasta. See on meie ajaloo tähistamise ja tulevikku vaatamise aasta. Me peame olema suutelised õppima minevikust, et seada uusi teetähised edaspidiseks. Küll aga võib juba ette rutates rahulikult öelda, et Eesti rahva julgeolek ja turvatunne paranevad ning meil on kõik võimalused oma riigi ja elanike heaolu kasvatamiseks.
