Eesti keel on luksus!
Professor Ehala on lahe inimene. Sõbrad ja head tuttavad kinnitavad seda nagu ühest suust. Aga endast kui isikust peab ta olulisemaks sõnumit, milleni oma teadustöödes ja maailma ning Eestit analüüsides jõudnud.
“Olukord Eestis on nii kriitiline, et seda võib võrrelda 1980. aastate algusega, kui puudusid igasugused lootused, mille nimel elada ning tegutseda. Sama küsimus on nüüd, mille nimel koos ja just Eestis? Ei ole mõtet olla keeleteadlane Eestis, kui kogu värgindus pole leidnud muud sihti peale pragmaatilise-materiaalse, mida kuskil Lääne-Euroopas oleks palju lihtsam rahuldada.” Nii räägib üks kuuest eesti keele professorist Eestis. “Jah, moraalselt oleme rappa jõudnud, aga majanduslikult hästi edenenud. Iseseisvuse aastatel ei ole leidunud peaaegu kedagi, kes oleks mõelnud, et vajame iseseisvuse müüdi asemele uut moraalset müüti, mis annaks rahvusele ideaali, mille poole püüelda.”
Ehala hääl tõuseb viimase lause lõpus nagu inglise keeles. See on kakskeelse, inglise ja eesti keelse teadustegevuse väline tulemus. Sisuliselt on Cambridge’i ülikoolis tehtud magistri- ja doktoritöö õpetanud teda nägema eesti keelt ning ühiskonda tervikus maailmaga. Tema ühe olulisemaks osaks Eesti keeleteaduses peavad kolleegid just seda, et ta on vaadanud keelt kui protsessi ja mitte asja iseeneses.
“Milleks meile Eesti riiki vaja on? Kui eesmärki ei leita, siis järgmise 20 aasta jooksul otsustatakse eesti keele saatus. Ning järgmise kolme põlvkonna jooksul toimub siis keelevahetus. Mitte et eesti keel 20 aasta pärast kadunud oleks, aga ta võib olla pöördumatus olekus, kust enam tagasi ei saa. Kes praegu vähegi kõrgemal sotsiaalsel positsioonil, annab oma lastele korraliku ingliskeelse hariduse. Ka mu enda lapsed on juba kakskeelsed, kes vahel isegi omavahel ingliskeelseid fraase vahetavad. Ja see on kogu praegusele linlikule teismeliste põlvkonnale iseloomulik. Mis saab nende lastest? Kui pragmaatilised sihid püsivad ja moraalsed puuduvad, siis kolmas põlvkond ei pruugi leida mingit põhjust eesti keele järjepidevuse edasiandmiseks. Kodus räägitaks veel eesti keelt, aga oma lapsed pandaks juba ingliskeelsesse kooli. Sealt edasi poleks enam koduski põhjust eesti keelt rääkida.”
Martin Ehala riiulis seisavad reas eesti keele õpikud, mille ta ise kirjutanud ja kirjastanud. Kirjastustegevust alustas temagi praktilistel põhjustel – “raha oli vaja ning teised kooliõpikute kirjastused maksavad autoritele kohutavalt vähe”. Ehalaga üheealine Tartu Ülikooli keeleprofessor Karl Pajusalu kiidab kolleegi õpikuid, sest neis ei nähta keelt ainult reeglites ja õpilastele isegi meeldib neid lugeda. Loomulikult ajab selline käsitlus harja punaseks konservatiivsetel vanema põlvkonna keeleinimestel ja õpetajatel. Need õpikud “neelati” veel kuidagi alla, kuid kui Ehala kirjastus Künnimees üllitas skandaalse, kolme noore õpetaja kirjutatud “20. sajandi Eesti kirjanduse” õpiku, otsustas Eesti Keele Kaitse Ühing Ehalalt professori tiitli ära võtta.
“Tal on palju vaenlasi,” tõdeb Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop. “Need professori tiitli “äravõtjad” elavad nõukogude ajas.” Sutrop kahetseb, et Ehala on end taandanud Eesti Keele Nõukogust ja teistest sarnastest institutsioonidest.
Tegelikult ei ole Ehala kuhugi taandunud, vaid võitleb keele eest omal moel. “Ta on äärmiselt suure töövõimega, tohutu iseõppija ja uudishimulik ega püsi vaid keeleteaduse piires. Sageli on tal vägagi võitlev hoiak,” iseloomustab ülikooliajast pärit sõber, Rocca al Mare gümnaasiumi kirjanduseõpetaja Jaanus Vaiksoo.
40-aastaste põlvkonna esindaja. Martin Ehala karjääri keeleteadlasena ei osanud tema keskkooliaegne emakeeleõpetaja uneski näha. Ta polnud kaugeltki “viieline”, pärast keskkooli sattus hoopis nõukogude sõjaväkke. Aga kui noormees kroonust naasis, astus ta pedagoogilisse instituuti eesti keele ja kirjanduse erialale “Läksin ülikooli vaimsust otsima,” ütleb tagantjärele. 1985.aasta TpedI neile ootustele ei vastanud.
Kursusekaaslane Jaanus Vaiksoo meenutab, et just Martin oli see, kelle eestvedamisel juba esimesel kursusel tekkis vaimsusest ja rahvuslikkusest huvitatud kümneliikmeline sõpruskond, mis hakkas koos käima Juventa-nimelise klubina. Vaimseks isaks oli professor Mati Hint.
##“Kui omariiklus paistma hakkas, siis muutus ühiskondlik tegevus vähem oluliseks ning hakkasime end rohkem erialaselt arendama,” räägib Jaanus Vaiksoo. Aga midagi olulist jäi kõigisse alles. Vaiksoo arvates võib toonastest ideaalidest leida põhjust sellelegi, et sõpruskonna peredes on vähemalt kolm last – nii ka Martini ja Jaanuse peredes.
“Ta oli tollal ootamatult ja ehmatavalt tark ning veidi üleolev,” iseloomustab ülikoolikaaslast nüüdne kolleeg Pedagoogikaülikoolist Kristi Saarso. “Muidugi meeldis ta naistele: ilus, pikk, atraktiivne ja tark mees.”
Martin Ehalal oli õnne (kuidagi teisiti ei oska ta seda seletada), kui just tema 60 noore nõukogude (!) teadlase seast ühena kahest Cambridge’i ülikooli magistrantuuri valiti. Järgnes doktorantuur ja 33-aastaselt tuli ta pedagoogikaülikooli tagasi doktorina. “Doktorikraad on sellipaber, meistriks saamiseks tuleb end alles tõestada,” räägib ta.
Venelaste eesti keel on eesti murre. Martin Ehalale on alati meeldinud Aafrika mustanahaline vabadusvõitleja Nelson Mandela. Sest mees on suutnud andestada valgetele, kes teda aastaid vangis hoidsid ja piinasid. “Ta oleks võinud hakata terroristiks, aga tema hakkas oma piinajatega hoopis läbi rääkima!”
Martin Ehala unistab, et ka eestlased suudaksid andestada siin elavatele venelastele nõukogude võimu ülekohtu. Ehala kutsub üles üksteist rohkem usaldama ja arvab, et tegelikult hoidis see usaldus ära ka traagilise stsenaariumi Eesti taasiseseisvumisel. “Kohalikud venelased oleks võinud selle täiesti tuksi keerata, aga seda ei juhtunud, sest nad respekteerisid meie iseseisvuspüüdlusi ja uskusid, et me ei hakka neid välja peksma,” räägib Ehala. Ta võtab appi isegi Jakob Hurda kuulsa mõtte vaimult suureks saamisest: Hurt ei mõelnud tema meelest esmajärjekorras vaid suurte kirjanike ja kunstnike saamisele, vaid saada vaimult suureks suhtumises ümbritsevatesse, austada oma kaaskodanikke.
Viimasel ajal on osa keelekaitsjaid hakanud kartma venelastele eesti keele õpetamist: sellega võib eesti keel lihtsustuda ja muutuda. Ehala võtab venelaste eesti keelt kui ühte murret – sellise murde jaoks on teaduses oma sõna sotsiolekt. Ta võrdleb venelaste eesti keelt võru või setu või saare murdega. “Setu on ju ühtaegu nii setu kui ka eestlane, samamoodi saavad olla venelased korraga kahe identiteedi ja keelega.”
Ehalat huvitab väga venelaste integratsioon ja ta arvab, et eestlased peavad mõistma, et integratsioon on paratamatu, sest maailmas, kus osa piirkondi on ülerahvastatud, ei ole mõningasest immigratsioonist pääsu. Pealegi on Eestil tulevikus lihtsalt uusi inimesi vaja.
Professor peab end ideoloogiks, aga mitte mingil juhul poliitikuks. Enne seda on ta käinud välja ootamatu mõtte: “Esiteks kinnitame venelastele, et keelenõuetes ei anna me järele ja siis näiteks aastal 2004, Tartu rahu aastapäeval kuulutab president välja, et kõik, kes soovivad Eesti kodakondsust, võivad selleks näiteks kolme kuu jooksul avalduse esitada – ja me kingime neile ilma eksamita kodakondsuse. Edasi läheb aga kõik endistviisi – keelenõuded jäävad.” Sellist sammu paku ta juhuks, kui poliitikutel on selge, et Euroopa Liit hakkab meilt väga nõudma, et vähendaksime oluliselt mittekodanike hulka. “On õigem ise selline kingitus teha, kui teiste surve all lõpuks ikka sama tulemuseni jõuda.”
Ehala on idealist ja samas valmis oma malbel moel ühiskonda šokeerima uute ideedega. Ta küsib, mida teeb eestlane sel ajal, kui venelane eesti keelt õpib ja vastab ise: “Eestlane puhkab, aga võiks samal ajal õppida ühiskonda lõimima,” lausub. Viimane uudissõna tähendab “integreerima” ja Ehala kasutab seda tihedasti.
Omakultuuri kasukas selga. Martin Ehala otsib ja võtab uut kiiresti omaks. Ta peab end selle nelja protsendi hulka, kes kõik uued ideed on valmis kohe omal nahal järele proovima.
Sellest aastast on TPÜs avatud kommunikatsiooni eriala, sest Ehala teab, et üks ellujäämise tingimus on õppida maast madalast mõistma, mis on massimeedias pakutavate sümbolite taga. “Omakultuuri kasukas tuleb selga tõmmata,” leiab professor kujundi, kuidas end globaliseeruvas maailmas alles hoida. Ja selle kasuka üks osa on oskus võõrast ja oma eristada maailma infotulvas.
Kas Martin Ehalal endal on kasukas ümber? Ta elab teist aastat koos laste ja raamatupidajast abikaasaga taastatud vanavanemate talus Kallaveres. “Igal nurgal on seal minu jaoks ajalooline tähendus,” ütleb.
Äsja pani ta kirja küsimused teismelistele, et teada saada, kui emakeelekindlad nad on. See on oluline teada saamaks, kas nad kannavad edasi Estonia-müüti ehk - laev läheb põhja, päästku nüüd igaüks ennast, kuidas saab.
Ehala teab, et eesti keel on muutumas luksuseks, sest pragmaatiliselt on lihtsam teha teadustöid inglise keeles, kasutada ingliskeelseid arvutiprogramme. Kui Eesti riik leiab moraalse põhjuse, miks olla eestikeelsena alles ka 50 või 100 aasta pärast, siis tuleb oma luksusasja, eesti keelt täna iga päev turgutada.
Telefon heliseb ning keegi küsib midagi vene keeles. Ehala kasutab selle valeühenduse lühikeses vestluses eesti ja vene keelt, kuid kõne lõpetab eesti keeles.
Miks nii? Et inimene teises toru otsas saaks aru, et siin riigis räägitakse eesti keelt, aga samas ollakse valmis arusaamise mõttes ja lugupidamise väljendamiseks ka võõras keeles selgitama. “Austust eesti keele vastu ei saa kehtestada ainult seadustega. Kui soovime, et muulased austaksid meie keelt ja kultuuri ning tunneksid motivatsiooni seda õppida, tuleb näidata oma respekti ka nende identiteedi vastu,” lausub professor.
