Eesti kino sündis nõukogude ajal
Eesti esimese mängufilmi “Karujaht Pärnumaal” valmimisest on möödunud 90 aastat, mistõttu tähistatakse täna eesti filmi juubelit. Filmikriitik Jaan Ruusi sõnul koosneks hea filmiaasta ühest “Nimed marmortahvlil”, ühest “Somnambuulist” ja ühest filmist nagu “Head käed”.
Eesti kino alguseks loetakse “Karujahti Pärnumaal”, kuigi tegelikult tehti liikuvaid pilte Eestis kaks aastat varem?
Päris esimene filmijupp oli saksa lendurist Tartus, kuid tegemist polnud mängufilmiga. Eesti esimene mängufilm Johannes Pääsukese “Karujaht Pärnumaal” oli poliitiline komöödia, mis menukalt kinodes linastus, välja arvatud Pärnus, sest tollal tsensori asemel toimetanud politseiülem keelas selle mängimise kuurortlinnas.
1920-ndatel tehti Eestis palju filme ja filmikesi, ärimehed ning asjaarmastajad neid valmistasid ning publik vaatas. Esimene täispikk mängufilm “Mineviku varjud” tehti 1924. aastal. Eesti probleemiks on ja jääb väiksus – mängufilmi tootmine on kallis lõbu, samas turg on väike ning kulude tagasiteenimine võimatu.
1930-ndate alguseks oli välja arenenud filmioperaatori kutse ning esimene korralik täispikk helifilm “Päikese lapsed” valmis 1932. aastal. Tollal röögatu summa, 30 000 krooni maksnud filmi tegemisel oli kohe selge, et tootmiskulusid see tagasi ei teeni. Sestap pole midagi imestada, et kulus 15 aastat enne järgmise täispika filmi valmimist.
##Kuidas mõjus Nõukogude okupatsioon filmikunstile?
Stalin armastas filme vaadata, eriti meeldisid talle ameerika kinematograafia saavutused. Paraku olid Stalini jaoks filmid parimad eeskuju näitajad – inimene vaatab filmi ning näeb sealt, kuidas tuleb elada, mitte seda, milline elu tegelikult on.
Sestap läkitas Stalin igasse okupeeritud Balti riiki ühe väljapaistva reĻissööri, et teha film elust ideaalis. Eestisse saadeti Herbert Rappaport, kes 1947. aastal tegi “Elu tsitadellis”. See on selline ümberkasvamise melodraama ning samaaegselt verstapost eesti mängufilmi ajaloos, sest oli esimene professionaalselt tehtud film.
Eesti kinokunst sündis tegelikult 1960-ndatel, sest siis oli piisavalt teadmisi, raha ja turgu. Operaatoritel oli professionaalne haridus, lisaks Mosfilmist omandatule olid nad saanud näitlejahariduse, nad said näitlejate tööst aru ning mõistsid, et filmi kannab näitleja. Praegu nii enam ei ole.
Kas võib öelda, et kuuekümnendad oli kuldne ajastu Eesti kinos?
Oli tõesti omamoodi hull aeg. Kodupublik armastas vaadata iseennast, olgugi parteiliste lisandustega, ning külastas uusi filme veerand miljoni kaupa.
Tallinnfilm orienteerus kirjandusklassika ekraniseerimisele – “Põrgupõhja uus Vanapagan”, “Hullumeelsus”, “Kevade”, “Viimne reliikvia”. Kuue-kümnendatega seoses võib rääkida kunstilise filmi sünnist.
Seitsmekümnendail pöörduti kaasaja poole. Nõukogude kord ei olnud eriti lahke tegeliku elu kujutamisel, sestap võttis ligi üheksa aastat, enne kui jõuti tulemusteni ning sündisid “Tuulte pesa”, “Jõulud Vigalas”, “Ideaalmaastik”.
Kuidas läks kodumaisel kinokunstil taasiseseisvumise ajal ja algul?
1980.–1990. aastate alguseni hakkas jää murduma, kadus tsensuur, kuid koos sellega kadus ka filmide finantseerimisskeem. Kinoinimesed ei osanud uue ühiskonnaga kohaneda ning olid veidi nõutud.
Alates 1993. aastast hakati raha andma produtsentidele, mitte stuudiotele, ning küm-nendi lõpus harjusid ümber ka kineastid. Kuid ideoloogilise tsensuuri asemel kammitses tegijaid nüüd majanduslik tsensuur.
Esimeseks stabiilseks aastaks peaksin möödunud aastat – riigil on raha filmide toetamiseks, mängufilmide produtsendid on aga noored inimesed, kes mõistavad nii raha kui ka kunsti teha ning suudavad enamat kui ainult riigilt raha lunida. Mängufilm on alati olnud lähedal nii võimule kui rahale, sellest esimesest on Eesti filmikunst eemal olnud oma eksistentsi esimesed 20 aastat ning viimased 15 aastat.
Milliseks hindate eesti kino hetkeseisu?
Usk eesti kinno taastati mullu – “Nimed marmortahvlil” tõi rahva kinno, “Vanad ja kobedad saavad jalad alla” kinnistas seda. Üheksakümnendate soo on ületatud.
Väljapääs rahapuudusest oleks koostöö, näiteks “Head käed” on suurepärane näide. Kaks vaest, Eesti ja Läti, liitusid ning tegid kokku päris hea filmi.
Eesti filmi probleem on olnud see, et tegijad pole mõelnud, kas vaatajatele film meeldiks. Nüüd on see hakanud muutuma.
Praegu tehakse Eestis kolm mängufilmi aastas, normaalne oleks teha viis filmi. Nii väikese filmide arvu puhul on iga uus teos suursündmus, kuid on selge, et kõik ei saa tippteosed olla.
Eesti mängufilm 90
26. veebruaril 1914 linastus Tartus esimene eestlaste tehtud mängufilm “Karujaht Pärnumaal”. Kino Sõprus tähistab juubelit samal päeval k 18 assortiiprogrammiga kodumaise filmiloo maiuspaladest.
“Karujaht Pärnumaal”, Estonia Film 1914 R: Tõnis Nõmmits, Johannes Pääsuke
“Talupojad”, Tallinnfilm 1968 R: Ülo Tambek
“Ideaalmaastik” – katkend, Tallinnfilm 1980 R: Peeter Simm
“Hotell E”, Tallinnfilm & Disolin 1992 R: Priit Pärn
Lisaks on kavas programmi koostajate, filmikriitik Jaan Ruusi ja Eesti Filmi Sihtasutuse peaeksperdi Jaak Lõhmuse päevakohased sõnavõtud. Pilet 40–60 krooni.
Lembit Ulfsak: “Võiks olla riiklik tellimus.”
Eesti kinoasja otsustajad on rahaandjad, nende öelda on see, kas tehakse filmi rahvale või festivalide jaoks. Minu jaoks isiklikult pole oluline, kas mõni film kusagil kaugel festivalil võitis esikoha või mitte, ma tahan kinos head filmi näha. Eks neid häid filmimaid on üldse vähe, minu lemmikuks on kujunenud soomlane Aki Kaurismäki, samuti on head tegijad Peterburis.
Minu ajal tuli raha Moskvast ja olid kolhoosid, samas filmikriitikute hinnangul tehti siis paremaid filme.
Võiks olla riiklik tellimus, et riik otsustab, millist filmi tulevastele põlvedele eesti elu kujutajana pärandada, anda näiteks 40 miljonit “Tõe ja õiguse” filmimiseks.
Praeguselt kinolt ei oska suursaavutusi oodata, sest reissööregi on väga vähe.
