Eesti kirjanikud lähevad pigem hulluks kui tapavad enda


Ummikusse sattunud eesti kirjanikest on mitmed hulluks läinud, kuid esineb ka enesetappe. Selleks on kasutatud ülespoomist, revolvrist tulistamist, uputamist, veenide läbilõikamist ning koguni enesepõletamist.

Mõnusate juturaamatute ("Võrgutuste paelad", "Õnnetusest õnnele" jt) autor Jakob Martin Sommer (1860-1897) on oma kannatuste rajal olnud vaimuhaiglas ja seal oma elule väga hirmsal moel lõpu teinud.

"Eesti Postimees" 4. detsembril 1897 on sellest teatanud nii:"Alaline võitlus elu eest" on teda enneaegu maha murdnud ning nüüd kahe aasta eest uuesti vaimuhaigete seltsi saatnud, kus ta ülemineval esmaspäeval tulesurma suri: oli teine õnnetu laupäeval enne seda suures meelenõtruses küdevasse ahju pugenud ja seal ennast hirmsasti ära küpsetanud, mis läbi ta eluküünal jäädavalt kustus ja ta oma piinapõlvest pääsis, noort abikaasat ja ainsat poega sügavasti leinama jättes."

"Looduse" romaanivõistlusel seiklusromaaniga "Puhastustuli" esimese auhinna saanud August Kirsimägi (1905 - 1933) käitus niisama tormakalt kui ta priiskav peategelane Ilmar Mõtsalind. Pärast eneseteostuse katseid sportlase ja filminäitlejana (pea-

osa eesti kinoteoses "Esimese öö õigus") sattus ta ülesaamatu armukadeduse võimusesse. Ühel kuumal augustikuu päeval tormas ta Tallinnas raamatupidaja Bruno Madissoni korterisse ja tulistas seal korteri peremeest ja sööstis edasi magamistuppa. Edasi kihutas ta kaks revolvrikuuli voodis lebava proua reide ning pärast seda pööras relvatoru oma otsmiku suunas. Viimane lask osutus täpsemaks eelmisest ja kõmulise elulooga noorkirjanik langes surnult oma armastatud daami sängi.

Selle ameerikaliku melodraama oli põhjustanud preili Aloni sõnamurdev käitumine. Viimane oli ilma Kirsimäega nõu pidamata läinud teisele mehele. Nii hukutas tormakas karakter mitmekülgselt andeka noormehe. Detailsemalt võib Kirsi-

mäe elukäigust lugeda "Puhastustule" teise trüki järelsõnast.

Üllataval kombel pole eesti pagulaskirjanikud rasketest katsumustest võõrsil hoolimata sattunud säärasesse masendusse, mis viinuks suitsiidini. Siiski on teatri- ja kunstiraamatute autor Jaan Pert (1899-1953) Rootsis kaotanud järk-järgult vaimse tervise ning ta on nähtavasti lõpetanud elu enesetapuga. Igatahes leiti ta laip Öbero jõest ning kohalik politsei teatas mulle tema surmapäevaks 1953. aasta 16. juuni (varem oli käibel ka teisi daatumeid).

Järk-järgult jõudis masendavasse ummikusse kolme luuletuskogu autor Helgi Muller (1932- 1971). Raskusi tekkis nii ülikooliõpinguis, abielus kui laste kasvatamisel. Pärast arstist abikaasast lahutamist ei leidnud ta endale püsivat elukaaslast. Kui viimane armastuslugu ühes Moskva lähedases loomingumajas nurjus, kirjutas ta enne tagasisõitu kodumaale 3. detsembril 1971 järgmise nukrameelse luuletuse: Tahaks naerda, tahaks nutta,/ kui su poole jälle ruttan,/ minu väike, kallis maa./ Võõrsil nägin mitu und ma,/ igatsust sain palju tunda./ Nüüd võin emmata sind taas./ Ööl ja päeval oled meeles./ Juba homme asun teele,/ ehkki taevas sul on tume,/ käin su puhtas valges lumes./ Tulen, tulen.//

Millegipärast ei ole Helgi Mulleri viimane luuletus sattunud tema postuumsesse kogumikku "Valik luulet" (1983) ja ilmub siin esmakordselt. Muller ei informeerinud kedagi oma kojutulekust, rong tõi ta lihtsalt Moskvast Tallinna. Ka siin ei teatanud ta saabumisest kellelegi. Keegi ei juhtunud sel õhtul tema ukse taga helistama või talle telefoneerima. Masendusmõtteis möödunud öö järel poos Helgi Muller ennast vannitoas üles. Kella nelja-viie vahelist aega peetakse enesetaputunniks.

Luuleklassikuks muutunud Juhan Viiding (1948-1995, pildil) oli ilmselt hapra närvikavaga inimene. Olen ise näinud, kuidas värsirea kärpimine tsensori poolt ajas ta märatsema. Juhan Viidingu suitsiidijuhtum oli nii hiline (21. veebruar 1995), et seda mäletatakse avalikkuses tänini, ka on olnud sellest trükisõnas juttu (v.t. "Eesti Aeg" 1. märts 1995). Olgu mainitud vaid seda, et ta sooritas enesetapu kodust eemal, lõigates oma veenid läbi.

Loe veel

Lõpuks on vaja mainida ka Sven Kreegi (1930-1975) juhtumit, mis lisab suitsiidide ritta poliitilise põhjuse. Algaja luuletaja Sven Kreek töötas lühemat aega Pärnu teatri komandandina ning dissidendina valmistas seal poliitilisi lendlenti. Kreegist on pagulaskirjanduses ning hiljem ka Tallinnas mõndagi kirjutatud, kuid teated tema arreteerimisest ja edaspidisest saatusest on vastuolulised.

Viktor Niitsoo on raamatus "Vastupanu 1955-1985" väitnud: "8. augustil 1975 poos Kreek end Tallinna eeluurimisisolaatori nr. 1 (Patarei vangla) kongis üles." Stockholmi "Eesti Päevaleht" 26. aprill 1978 väidab aga, et Kreegi tapsid vanglas KGB ametnikud, sama arvab ka USA ajaleht "Vaba Eesti Sõna" 6. aprill 1978.

Oskar Kruus

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare