Eesti kõige vanem inimene ootab pikisilmi lustakat 106. sünnipäeva


Eesti kõige vanem inimene ootab pikisilmi lustakat 106. sünnipäeva
Marko Mumm

“Elu ei ole ilus. Elu on nagu on, teda tuleb elada,” nendib laupäeval 106-aastaseks saav Adele Lettens, kes on praegu Eesti vanim elanik, vahendab Malle Pajula.

“Üks minust hulga vanem ohvitser küsis isa käest mind enesele. Isa lubas, kuid ma ei läinud. Sõjas tapeti see mees ää,“ räägib proua Adele voodil pikutades oma elu ühest pöördelisemast hetkest. Kui õues on pime, ta enam toas kepi najal liikuda ei näe, siis tulebki lihtsalt lamada ja elu silme eest läbi lasta. “Küll see mees oli hea ja hoidis mind, aga mina olin noor ja loll. Mul on temast nii kahju,” ohkab Adele kõvasti.

Ta tuleb oma jutus reaalselt proovimata jäänud suhte juurde ikka ja jälle tagasi ning tahab kapist ka kavaleri foto välja tuua. Kuid nagu 100. eluaasta künnise ületanutel tihti kombeks, laseb ta ülejäänud elule vaid valikuliselt pilku visata. Ta räägib sellest, mida ise tahab või tähtsamaks peab – sõjajärgsetel pöördelistel aegadel koos loomadega metsa pagemisest; valitud mehe joomaveast, mistõttu tuli kord kartulivagusid ise ajada ja lahti päästetud hobust taga otsida; sakste juures teenimisest ja nendega veedetud imeliselt kaunist puhkusesuvest Pärnus ning lapselapse hukkumisest. Poliitikast ja erinevatest võimudest, mida ta kõike näinud, memm ei pajata.

Pärast lapselapse hukku tundis ta, et senine hea tervis hakkab murenema. Vaim ei jõudnud enam üleelamistele vastu panna. “Ikka valutab siit-sealt, vahest määrin viinaga. Pea käib ka ringi. Pika elu jooksul jõuab ka palju halba näha. Kui mõtlen tagasi, hakkab kurb. Kui tütrepoeg veel elas, oli mul palju parem,” nendib ta.

Pika ea saladust ei ole. Järvamaal Imaveres põldude keskel asuvas hubases majas elav vanaproua on ilma sünnitanud kaks last, poja ja tütre. Ka poeg on juba mulla all. Lapselapsi on tal viis. “Pika eani elamises pole mingit saladust ega nippi. See iga lihtsalt on turjal ja tuleb juurde,” ütleb ta paljunäinu rahuga.

Jõuluküünalde ja -kaunistustega ehitud toas pikutav memm tunnistab, et ta praeguses elus on vaheldust vähe. “Tõusen varakult valgega üles, panen riidesse. Kui on selgem ilm, vaatan lehte ja ilmateadet. Aga ilmad on nii pimedad. Kui valged oleks, saaks rohkem teha. Täna läksin kapist üht-teist võtma, kuid pime tuli peale. Kõik jäi pooleli. Hommikul hakkan jälle pihta,” viitab ta lahtise kapiukse poole ja laseb siis endale laual lebavalt punaste roosidega kaardilt kõvahäälselt salmi ette lugeda, kaks korda järjest. See on ta esimene tänavu saabunud õnnitluskaart ja sellesse on kuldselt number 106 sisse pressitud. Ta paistab kaardi luuletust, jutu puhumise võimalust ning ees ootavat külalistega sünnipäeva nautivat.

Kardab õue minna. “Kui ilm nii pime ei oleks,” ohkab tegusa hingega Adele aga peatselt jälle ja sikutab roosidega räti otse. “Ma ei julge enam õue peale minna. Ise istutasin selle aia, aga vaatame ei lähe. Pea hakkab veel ringi käima ja kukun maha. Nüüd vaatan kasti istutatud toataimi, üks on Tallinnast toodud ja õitseb uhkelt,” teatab Adele ja paneb rahutud käed räti juurest punaste väljaõmblustega alustekile.

“Kui kaua ma pean elama?” küsib ta siis järsku. Kuid seekord on ta hääles juba kelm noot. “Ma loodan, et näeme veel,” pistab ta seejärel hüvastijätuks käe pihku, sest tahab edasi pikutada. Käsi pole sooniline, vaid soe ja pehme.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare