„Eesti laulu” finaal: kaheksa küsimust ja mitu korda rohkem vastuseid
Laupäeval selgub ETV otse-eetris kolmanda võistluse „Eesti laul” võitja. Auhinnaks on nagu ikka priipääse Eurovisionile, mis tänavu toimub Saksamaal.
Võistlusmoment kohustab valvsusele: kes konkureerivad ja kas nad peapreemiat päriselt ka väärivad? Mõtlesin sellele ühel õhtul enne magamajäämist. Poleks pidanud, sest unenägu tuli vastav ja sai kirja pandud võimalikult täpselt.
Kohvik maailma serval. Terrassile, mille taga haigutab maailmaruumi lõputu tühjus, on kogunenud mõniteist inimest. Muusikud ja ajakirjanikud. Ning mina, vabakuulaja.
Muusikaajakirjanik alustab: „Mulle meeldib tänavune „Eesti laulu” konkurss rohkem kui eelmised – ka need, mis olid pelgalt eelvoorud – kokku. Kaks poolfinaali selgitasid välja kümme finalisti. Niisiis on paslik teha Maire Aunaste maias nägu ja küsida kergelt kräunuval toonil: „Kes te olete ja kust te tulete?””
„Tere, mina olen Ithaka Maria,” vuristab kolmekümnendates blondiin, „mina kirjutasin oma laulu ise vastavalt Balkani maitsele, isalt näpatud sõnadele. Ja see kõlab nagu vaja! Muidu olen ma kunagi laulnud ansamblis Best B4 – mäletate neid hõbedasi nabaaukudega trikoosid? – ja siis teinud aastaid soolokarjääri. Aeg-ajalt kirjutab minust Õhtuleht ja tantsusaate võitsin peaaegu ka. Mu loo nimi on „Hopa’pa-rei”!”
„Tere, mina olen Getter,” teeb väike tumedapäine tüdruk kniksu, „mäletate mind superstaarisaatest? Mul läks seal päris hästi. Nii hästi, et praegu töötan koos Sven Lõhmusega, kes on tuntud hitikirjutaja. Minu lugu on inglise keeles, „Rockefeller Street”.”
„Stig, Outloudzi Stig,” para-fraseerib tukaga kutt kedagi kuulsat tervituseks, „meil on pundis veel Tomi The Sunist ja Karla Bedwettersist. Mina olen muidu Trafficus ka. Tomiga oleme vanad konkursimehed, Eurovisionid ja „Eesti laulud” mitu korda läbi käidud. Seekord oleme siin lauluga „I Wanna Meet Bob Dylan”.”
„Rolf!” kõlab kaugemalt hele haugatus. „Ma olin mullugi majas. Vahepeal käisin ära, kontserti andmas. Praegu kannan musta, tookord olin vikerkaarekarva. Tegelikult seostataksegi mind rohkem vikerkaarevärvidega ja ega siin midagi häbeneda ju pole, või mis? Lugu on ka tänavu teistsugune ja räägib inimsuhetest. „All and now”.”
„Noo-ooo-rrr-kuu!” lööb kõlama kaanon ja jätkub tuttaval viisil: „Me viiekesi tuleme hõbehäältemaalt. Meil näod on kenad siledad ja laul on kaunis ka. Me olime kord rumalad, nüüd lihtsalt noored kuud ja nagu praegu kuulete, ei seisa lukus suu-uu-uud.”
Kõlab aplaus. Jätkab järgmine: „Mina olen Jana Kask. Ma võitsin superstaarisaate ja siis jäin veidi unarusse. Mind teatakse, mu laule mitte nii väga. Praegu teostan ma oma unistusi, tahan näiteks konkursil edasi pääseda. Laulu kirjutas mulle Jakko Maitovitš Maltis, sõnad tegin ise. Loo nimi on „Don’t want anything!””
„Victoria,” pimestab blondiin kohalviibijate silmad. Ja sellega tutvustus piirdubki, sest kohal pole tõlki.
„Mina olen Jahu Peen,” tutvustab ümarik habemik end sõnamänguga. Tegelikult on ta Jaan Pehk, Pehu-Jaan. „Mis ma siin ikka. Kirjutan luulet ja proosat ja laulusõnu, Vaiko Eplikuga olen bändi teinud. Mu esinejanimi on Orelipoiss. Esimesel aastal käisime siin kogu Köögiga, Kaire Vilgats oli ka pundis. Seekord tulin üksi oma looga „Valss”.”
„Miks te mind kogu aeg niimoodi vaatate, ma pole Ian Curtis Joy Divisionist!” on järgmine esineja teatraalselt tõre. „Ma olen hoopis Markus Robam ja kui vend Mihkel ka kambas, siis oleme MID. Vanasti laulsin ma ühes Coldplay moodi noortebändis Rustpack. Aga see läks laiali. MID on rohkem elektrooniline, natuke nagu Hurts. Üldiselt pole ma kuulus, aga mõnele inimesele on mu laulud väga korda läinud. Konkursilaulu nimi on „Smile”.”
„Mis, meie kord juba?” vaatavad viis ägedalt riides noort üksteisele otsa. „Meie igatahes oleme Mimicry. Käisime siin ka eelmisel aastal ja põhjustasime päris palju furoori. Üldiselt läheb meil hästi, teeme plaati ja anname kontserte. Meie tänavune laul on nagu mullunegi süntesaatoripopp, selline veidi vana kooli Human League’i võtmes. Ahjaa, kutt, kes koos Kenega laulab, on Jaanus ja loo nimi „The Storm”.”
Eurolaul versus põhiseadus
Muusikaajakirjanik võtab jutu üle: „Kui lisame neile poolfinaalidesse jäänud vana-kooli-alternatiivpopansambli Sõpruse Puiestee, omas skeenes hinnatud eestikeelse indie-neliku Ans. Anduri, lauljatari-näitlejatari Marilyn Jürmani, idamaise mõjuga tume-elektro-tüdrukud Shirubi Ikazhuchi, teise põlve folknaivisti Jaan Tätte juuniori, Tiiu Kiige pretensioonitult siira elektronpopi, estofiilist Elmayonesa kui huvitava eksootilise nähtuse, Kait Tamra tõsimeelse klaveriballaadi, džäss-funk-soul-klassika-juudi-lauljatari Sofia Rubina ning õnnetu Uku Suviste, siis tänavused paarkümmend poolfinalisti pakkusid, seda ehk eneselegi teadvustamata, üht täiuslikumat läbilõiget Eesti praegusest popmuusikast, mis rahva rõõmuks ja raevuks on rambivalgusse roogitud.”
Spordiajakirjanik: „Muusikalise multikultuursuse suuna andis kätte juba esimene konkurss. „Eesti laulu” esmase eesmärgina sõnastatud soov „tuua esile uut Eesti muusikat” ei tule mujalt kui põhiseadusest, mis sätestab, et riik „peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Ja kes seda (pop)kultuurivallas tagama peab? Eks ikka rahvusringhääling!”
„Heategevus maksumaksja kulul,” toriseb Eurovisioni-ajakirjanik.
„Iga treener teab, et tagalata pole tippu!” laseb spordiajakirjanik ka puusalt kümnesse.
„Aga kes neist on korraliku euroloo kirjutanud?” esitab Eurovisioni-ajakirjanik õigustatud küsimuse, arvestades lauluvõistluse peaauhinda, pääsu veel ühele lauluvõistlusele.
„Milline on korralik eurolugu?” palub keegi artistide seast täpsustada.
„Selline, mis meeldib tervele Euroopale,” teab Eurovisioni-ajakirjanik, „Ta peab olema põhjamaa hingele sobiv mahe ballaad maitseka klaveri ja vingete viiulitega. Teiseks rütmikas, sest õige eurolaulu saatel peab saama kõigi Balkani riikide rahvatantse keerutada. Kolmandaks kvaliteet ja omapära, mida hindavad vanad ja kõrge kultuuriga Euroopa riigid nagu Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa…”
Spordiajakirjanik ehmatab: „Kas helikunstis tegeletakse ka kümnevõistlusega?”
„… samuti ei tohi ta olla liiga keeruline ja raskestimõistetav. Rääkimata siis värskete, veel massidesse minemata või kuhugi minema võimetute trendide tabamisest. Tõeliselt hea lugu suudab kõneleda kõigiga! Temast saavad ühtemoodi aru nii venelane, rootslane kui ka Saksamaal elav türklane!” lõpetab Eurovisioni-ajakirjanik oma monoloogi.
„Ja lõpuks hääletab see türklane seal Saksamaal ikkagi Türgi poolt. Veri on paksem kui heli,” ohkab muusikaajakirjanik.
Kõmuajakirjanik avab suu: „Üldiselt on mul ükskõik, kelle poolt türklane hääletab, tegelikult on kõik ette ära otsustatud! Ma nägin küll, kuidas te Heidy Purgaga seal stuudionurgas midagi sahistasite!”
„Ja mida sa kuulsid?” küsib Eurovisioni-ajakirjanik huvitunult.
„Ma olin liiga kaugel, et midagi kuulda. Aga ma nägin!” tõmbub kõmuajakirjanik kaitsesse.
Alternatiiv või uus põlvkond?
Muusikaajakirjanik proovib teemat edasi viia: „2009-ndal oli kontrast esimese „Eesti laulu” ning oma viimastel eluaastatel kõik õige loo valmimise strateegiad ja taktikad läbi mänginud Eurovisioni rahvusliku eelvooruga tuntav, kuid mitte ülemäära järsk. Tendentsid, arvestades sisuliste ümberkorralduste mahtu, olid alles aimatavad.”
Spordiajakirjanik sekkub: „Tegin väheke statistikat. Vanast kaardiväest olid siis esikümnes rivis Sven Lõhmus projektiga Urban Symphony ja lauljatar Laura Põldverega ning legendaarne 1990-ndate produtsentide trio Pearu Paulus, Ilmar Laisaar ja Alar Kotkas oma majapidamise viimase kroonijuveeli Ithaka Mariaga. Noorematest poplaulukirjutajatest olid platsis veel Lauri Pihlap, Vahur Valgmaa lauljatar Janne Saarega ja Stig Rästa ansambliga Traffic. Värskemat verd tõid turule laulukirjutajad-esitajad Chalice ning duo Jaan Pehk ja Madis Aesma ehk ansambel Köök. Hoopis teistmoodi tuuli pakkus aga nuusutada Stereochemistry, vähemenukaks jäänud Tartu rokikvartett.”
Muusikaajakirjanik resümeerib: „Žürii selline valik andis mõista, et traditsioonilise ja formaadikeskse Eurovisioni eelvooru aeg on möödas.”
„Ja kes on see žürii? Mida teavad meie kriitikud rahva maitsest ja Euroopa trendidest? Kuulavad sabad rõngas oma alternatiivmuusikat ja püüavad seda vägisi kõigile sisse sööta!” ärritub Eurovisioni-ajakirjanik.
„Eesti kriitikutel on briti, rahval saksa maitse. Vana tähelepanek. Muide,” pareerib muusika-ajakirjanik, „süüdistused alternatiivmuusika eelistamises on tänavu tühikargamine. Vaata Outloudzi-Stigi, ta kirjutas ka Trafficu „Kesköödisko”. Tema bändikaaslane Tomi Rahula on Koit Toome omaaegse eurolaulu „Mere lapsed” helilooja. Proovisin ka kokku lugeda, mitu korda on Sven Lõhmus enne Getterit eri lauljatega konkursil käinud, sassi läks. Ithaka Maria on viimased kümme aastat olnud Eesti visamalt promotud artist üldse ja Noorkuugi lõõritab koos üheksakümnendatest. Pehu algupära tõi talle tänavu kaks Eesti muusikaauhinda. Jana Kask tuleb superstaarisaatest, mitte rokkansamblist. Victoriagi on artist produtsentide armust.”
„Aga kus nad eelmisel aastal olid?” küsib Eurovisioni-ajakirjanik.
„Ma ei tea kedagi, kes oleks teadnud kedagi, kes olid finaalis,” sekundeerib kõmuajakirjanik.
„Lenna Kuurmaad ka mitte?” salvab spordiajakirjanik.
„Eplik-jeplik, epic fail!” ohkab Eurovisioni-ajakirjanik.
Muusikaajakirjanik proovib rahustada: „Nostalgitsejatel olla Silver Ükssilmaga midagi ühist. Mina näen „Eesti laulu” mõtet paljuski ikka selles, et erinevalt näiteks superstaarisaatest tuuakse igasugusest kommertssurvest vabal viisil laiema avalikkuse ette järgmise põlvkonna artiste. Nõndanimetatud alternatiivmuusikastruktuurides, kust nad enamasti tulevad, puudub selline elukutseline muusikaärimeeste, produtsentide ja mänedžeride kiht nagu peavoolupopis. Loeb artist, mitte eestkostja. Need noored on tegelikult väga korraliku elukooliga. Nad kirjutavad endale ise laulud, loovad imago ning teevad kõrvalise abita vähemalt oma skeene piires endale nime ka. „Eesti laul” on neile järgmine samm.”
Spordiajakirjanik: „Veerpalu oli ka kunagi noor jobu, kes tuli alati kolmekümnendaks, kui kakskümmend üheksa meest rajale läks. Erki Noole esimesest olümpiast ma parem ei räägigi.”
„Aga see ringkond, kes neid noori muusikuid teab, on ju väike! Tallinna-Tartu hipsteriklubid pole veel terve Eesti,” konstateerib Eurovisioni-ajakirjanik.
Muusikaajakirjanik: „Kusjuures ka mina olen seda meelt, et eelmisel aastal läksid panused liiga julgelt uutele tegijatele. Tekkis terava konfliktini viinud vastuolu, sest laiatarbeline tähtsündmus oli laiadele rahvahulkadele tundmatute tegijate päralt. Ja olgem ausad, ega sealt polnud vähimate ühisnimetajate tasandil ka midagi võtta, millest kirjutada.”
„Sa hakkad asjadest aru saama,” ilmub kõmuajakirjaniku silmadesse säde, „meil polnud mingi kunst küsida: kuhu jäid Koit Toome ja Birgit Õigemeele lood? Ma tegin nende uudisnuppudega mitu isiklikku klikirekordit!”
„Aga proovisid sa mulluseid võistlejaid analüüsida žanrite ja taustsüsteemi kaudu? Mõtlen seda uue Eesti muusika aspekti,” ei saa muusikaajakirjanik ikka asjadest aru.
„Ei. Milleks?” küsib kõmuajakirjanik.
Muusikaajakirjanik otsustab solvumise asemel kõmuajakirjanikku kiusata: „Muide, konkursilood kõlavad kõik ka raadiotes ja nagu teame, siis iga esituskorra pealt saab autor raha. Kui vaatame Paadami-aegseid lookirjutajaid, kes kippusid nagu nõiaväel korduma, siis tekib küsimus, kas Eurovisioni eelvoor polnud lõpuks lihtsalt ühe sõpruskonna sotsiaalprojekt. Eriti tol aastal, kui viielt autorilt telliti lood konkurentsiväliselt.”
„Vaiki, see on minu leib!” karjatab kõmuajakirjanik.
„Ma tegin veel statistikat,” tõstab spordiajakirjanik pilgu märkmikust: „Tänaseks on rahvas sikud lammastest eraldanud. Kummastki poolfinaalist pooled villa- ja pooled sarvekandjateks tunnistanud. Kusjuures esimese partii laululambukesed lõõritasid eranditult inglise keeles. Kokku on finaali kümnest loost kaheksa inglise keeles.”
Kõmuajakirjanik: „Mida see tähendab?”
Lõpuks võidab ikkagi eurolaul
„Et tegelikult saavad rahvas ja žürii hääli andes aru ka Eurovisioni mõttest. Et eesti keeles laulmine on küll kena, kuid läänes läbi ei löö,” analüüsib spordiajakirjanik.
„Aga Metsatöll?” norib muusikaajakirjanik, viidates raskerokiansambli tänavustele Euroopa-turneedele, millega nad ka aasta keeleteo auhinnale kandideerivad.
„Neid kasimata karvikuid ei või küll eurolavale lubada, tehku oma koobastes alternatiivmuusikat edasi,” ärritub Eurovisioni-ajakirjanik.
„Aga Lordi?” ilmutab kõmu-ajakirjanik seoseloomisvõimet.
Eurovisioni-ajakirjanik vaikib. Muusikaajakirjanik samuti. Üks neist muigab. Huvitav, kumb?
„Ja tead, mis ma ütlen,” tõstab kõmuajakirjanik muusikaajakirjaniku peale häält, „keskmine televaataja võtab „Eesti laulu” ikka kui Eurovisioni eelvooru! Talle on jumalast poogen sellest, et kriitikud ja indie-skeene on Ans. Anduri kolm plaati hästi vastu võtnud. Teda ei huvita, et Vainola kirjutas tema üheksakümnendate lemmiklaulud „Pille-Riin” ja „Insener Garini hüperboloid”! Ta ei taha midagi teada sellest, et tema tudengist tütar käib mingis Tartu kampsuniklubis (ilmselt Genklubi – M. N.) Mimicry järgi hüppamas! Ta tahab, et Eesti tooks Eurovisionilt tulemuse! Ta ei taha, et teda uue Eesti muusika vallas haritaks, ta tahab sõud ja glamuuri! Ta tahab saada lauljaid, keda ta – meie vahendusel! – teab ja armastab. Andke talle Koit Toome või Birgit Õigemeel ja ta on õnnelik ka siis, kui lugu pole suurem asi! Koidu või Birgiti kohta, ma mõtlen.”
Muusikaajakirjanik ironiseerib: „Omal ajal oli seesama inimene valmis tapma, et Tõnis Erilaid raadios Kalmer Tennosaare või Heli Läätse asemel Rujat või Smokiet mängiks. Ja saatis ajakirja Noorus aastalõpuküsitlusele järjekindlalt postkaarte Ivo Linna nimega.”
Spordiajakirjanik käib jälle välja statistika: „Nimetage võistlust kuidas tahate, kohalike projektijuhtide ja nende edukuse kohta Eurovisionil on mul järgmised andmed. Jüri Pihel (1993– 1997): üks eelvooru jäämine, üks viimane koht, üks viies ja üks kaheksas koht. Juhan Paadam (1997–2008): kaheteistkümnes, kuues, neljas, esimene ja kahe-kümne esimene koht ning viis poolfinaaliga piirdumist. Heidy Purga (alates 2009): kuues koht, üks poolfinaaliga piirdumine. Samas ei saa seda mustvalgelt võtta, sest vahepeal on korduvalt muudetud nii meie laulu valimise korda kui ka suure Eurovisioni reglementi. Ka on projektijuhtide ametiajad olnud erineva pikkusega ja vahepeal toimus kontseptsioonimuutus.”
Kes tõenäoliselt võidab?
Hääl lauljate seast: „Aga kes meist siis võidab?”
„Kes teist korraldajatega kõige parem sõber on?” küsib kõmuajakirjanik.
„Kes teist kõige alternatiivsem on?” küsib Eurovisioni-ajakirjanik.
„Jätke võistlemine sportlastele,” palub spordiajakirjanik.
Muusikaajakirjanik: „Meil on tänavu tules päris palju favoriite ja lemmikuid. Siin on mitu huvitavat kombinatsiooni, võimalikku vastandust. Pakun, et MID, Ithaka Maria, Getter Jaani ja Outloudz on need neli, kes võidu nimel võistlema hakkavad. Võimalik on ka Jana Kase ja Orelipoisi konkurentsiga liitumine. Neis kõigis on mingi kvaliteet olemas. MID esindab meie aja britipärast elektronpoppi, Ithaka Maria kirjutas oma laulu just jugoslaavlastele. Getter Jaani on reibas noortepopp ja Outloudz seevastu mahe täiskasvanulik peavool. Jana Kask on suure häälega super-staar ja Orelipoiss oma padunaivismis siirus ise. Nagu näha, saavad erinevate maitsete ja arusaamadega muusikasõbrad jälle omavahel madistada ja vaielda, milline on parem poplaul, milline õigem eurolugu. Kuigi ühed Eesti laulud kõik. Üldiselt tundub tänavune suund olevat võimalikult kindla peale minek. Ja loodan, et sel aastal ei hakka kõmuajakirjanik ja Eurovisioni-ajakirjanik võitjat poriga loopima ja rahvast lauluvõistluse vastu üles ässitama, kui võitja nende maitsele ei vasta.”
Kõmu- ja Eurovisioni-ajakirjanik avavad korraga suu, et midagi öelda. Paraku tuleb sealt ainult äratuskella üha valjemat tirinat. Tasapisi hakkab kohvik mu ümbert hajuma. Sulgen silmad, et need jälle avada. Olen kodus, voodis. Miks lõpevad unenäod alati kõige põnevamas kohas?
Kelle vahel võib finaalis duelliks minna?
Tõnis Kahu
muusikakriitik, eelvoorude žüriiliige
Mina tahaksin, et oleks isegi vähem kahevõitlust. Aga ennustan, et võistlus tuleb kahe suuna vahel ehk siis Orelipoiss ja Getter Jaani. See on põhimõtteline vastasseis, mis võib tekkida. Nii palju, kui ma inimeste maitsest ja hoiakutest aru saan, siis seal kusagil raskuspunkt asub. Orelipoisi puhul öeldakse, et ta esindab eestilikke väärtusi ning teine on kosmopoliitne ja kommertslik mudel – niimoodi seda ette kujutatakse. Need pole tingimata minu hoiakud ega arvamused, vaid inimeste arvamused.
Eurovision on kommertsturu simulatsioon teatud raamides, justkui õiglane turg, kus kõigil on üks hääl ja seetõttu on ta mingi erilise tähendusega ja küsimus on, kuidas seal sellist kultuurilist Eestit esindada? Kas aimame järele rahvusvahelisi kommertsmudeleid või pakume välja justkui oma Eesti spetsiifika?
Ahto-Lembit Lehtmets
raskerokiansambli Loits laulja
Ei pea olema suuremat sorti Eurovisioni asjatundja mõistmaks, et rebimiseks läheb kahe üsna erineva muusikamaitse ja visiooniga leeri vahel.
Ühed valivad lugu, mis võiks Eestit edukalt Eurovisionil esindada, ja teised valivad head eesti laulu. Esimesed annavad oma hääled artistidele nagu Ithaka Maria või Getter Jaani, teised aga eelistavad MID-i, Mimicryt ja Orelipoissi.
Ei ole ka välistatud, et lisandub veel kolmas leer, kui Victoriat edutav seltskond suudab muukeelse publiku temakese poolt hääletama koondada. Käivad sahinad, et sellel rindel nähakse omajagu vaeva. Arvan siiski, et enim hääli koguvad MID ja Ithaka ning kuna Malcolm Lincolnil eelmisel aastal Eurovisionil kõige paremini ei läinud, siis ehk on seekord trumbid veidi tugevamalt Ithaka toetajate käes.
Robin Juhkental, Malcolm Lincolni laulja, eelmise aasta võitja
Ma arvan, et duelliks võib minna Getter Jaani „Rockefeller Streeti” ja Ithaka Maria „Hopa’pa-rei” vahel. Oleneb inimestest. Seoses eelmise aastaga üritatakse kindla peale minna ja need lood on kõige „euromad”.
Priit Pajusaar
helilooja
Tunne ütleb, et „Rockefeller Street” võiks olla üks ja miks mitte „Hopa’pa-rei”? Või hoopis „Baby Had You”? Eeldusel, et rahvale meeldivad hoogsamad lood. Samas Orelipoiss, selline siirus… Ka see on lugu, mis võiks võita – läheb peale ja mõjub. Raske on öelda. Ma pole ise veel arvamust kujundanud, kes võiks võita.
Raul Vaigla, Ultima Thule
bassimees, eelvoorude žüriiliige
Raske öelda, rahva seisukohast vaadates kas Ithaka Maria „Hopa’pa-rei” või Victoria „Baby Had You”.
