10.12.2011, 06:15
Eesti levimuusika paralleeluniversumid
Ühes Eesti levimuusika paralleeluniversumis toimub saja lille Õitseng, teises aga on mõõn. Kuidas nad siis tekivad?
Esiteks on meil kaks Eesti popi ja roki diskursust-paralleeluniversumit. Esimese järgi on siinne popp ja rokk ennekõike kohaliku kultuuriruumi sünnitatud ning peab oma arengus toetuma pigem seni tehtule. Kohustuslik element on eesti keeles laulmine. Lihtsustatud näide aga Taavi Petersonis uue Urmas Alenderi nägemine. Teise mõttesuuna järgi on needsamad siinsed popp ja rokk osa ülemaailmsetest kultuurinähtustest ning peavad oma arengus lähtuma parajasti maailmas toimuvast-toimunust. Kohustuslik element on inglise keeles laulmine ning lihtsustatud näide Ewert ja The Two Dragonsi edulugu ehk nende haakumine rahvusvahelise indie-folgi lainega. Klassikalises muusikas avalduvad need suunad Arvo Pärdi ja Veljo Tormise näol. Kumb neist on rohkem eesti helilooja? Kas rahvamuusikast ammutav Tormis või kirikumuusikast lähtuv Pärt? Kuid kui klassikalises muusikas on kodus tunnustatud mõlemad, siis pop- ja rokkmuusikas kipuvad ülemaailmsema mõtteviisi esindajad oma tahtest sõltumata pahatihti jääma valgeteks varesteks, halvemal juhul saama peksukottideks. Nähtuse ja selle mõju näidisjuhtum on Vaiko Eplik. Kui ingliskeelne ja algul soojalt vastu võetud Claire’s Birthday esindas välismaaga sammu pidamise liini ja põrus Eurovisionil, sai Eplikust sisuliselt rahvavaenlane. Eestikeelne Eliit, mis esindab kodumaist liini, rehabiliteeris Eplikku suurel määral, kuid mitte päris lõpuni. Ent kriitikute seas on Epliku looming olnud hinnatud keelest sõltumata. Võta nüüd kinni, kumb liin see õige on. Kui vaatame, kes, mida ja kuidas muusikast kirjutavad, märkame üht seaduspära. Paber- ja elektrooniline meedia tunnistab uudise kriteeriumitest lähtudes oma töös mõlemat Eesti roki ja popi liini. Paralleeluniversumid tekivad muudel põhjustel.