Eesti noori ülekaalulisus lähiajal ei ähvarda
Võrreldes põhjamaade eakaaslastega on meie sõjaväeealised noored keskmiselt neli kilogrammi kergemad, kuid sama pikad.
Eestis kogub inimeste keha-ehituse kohta andmeid Eesti Antropomeetriaregister, mis tegutseb Tartu Ülikooli arstiteaduskonna anatoomia instituudi juures.
Praegu teeb oma doktoritööd Mart Lintsi, kes uurib kutsealuste antropomeetrilisi näitajaid, sest suuremal arvul ei ole neid kaasajal uuritud.
Töö üks osa võrdleb andmeid teiste rahvaste ning mineviku omadega. Selgub, et 1886. aastaga võrreldes on praegused kutsealused 11,3 sentimeetrit pikemad ning sõjaväkke mineja on keskmiselt 179,8 sentimeetrit pikk.
See 11,3 sentimeetrit on lisandunud 90 aastaga. Alates 1978. aastast – viimase veerandsajandi jooksul – pole kutsealuste pikkus muutunud. Samas on Rootsi kutsealused 20 aastaga kasvanud 4 mm, 30 aastaga on Norra kutsealuste pikkus kasvanud ühe sentimeetri võrra ning Soomes viimase 22 aastaga 0,9 sentimeetrit. Sakslaste pikkusele on lisandunud 6 millimeetrit. Seda on siiski üsna vähe, võrreldes oma eakaaslastega on Eesti kutsealused sama pikad.
1978. aastal tehtud uuring andis Tartu 18-aastaste koolipoiste kaaluks 67,28 kilogrammi ning maakonnas 69,80 kg. Viimase paarikümne aastaga on keskmine kehakaal Tartu maakonna kutsealuste seas kasvanud 70,38 kiloni.
Rootsis oli 1996 kutsealuse keskmiseks kehakaaluks 71,9, Soomes 1999. aastal 72,1 ning Saksamaal 74 kg.
Ülekaalulisi kutsealuseid oli Tartu maakonnas 8,77% ning rasvunuid 1,44%. Soomes ja Rootsis on 18-aastaste meeste ülekaalulisuse ja rasvumuse näitajad poole suuremad. Tartu kutsealused on võrreldes Rootsi ja Soome omadega umbes 4 kg ning läänesakslastest lausa 6 kilogrammi kergemad. Meie noorte seas on ka vähem ülekaalulisi ning rasvunuid.
Eesti lapsed venelastest pikemad ja raskemad
2000. aastal avaldatud Tallinna 14-aastaste kooliõpilaste antropomeetriliste näitajate uuringust selgus, et kehapikkuse ja kehamassi puhul on märgatavad rahvuselised erinevused. Selles uuringus osalesid vene ja eesti lapsed ning selgus, et eestlased on pikemad ja raskemad kui samast soost venelased.
Samas uuringus toodi välja, et 13,8% õpilastest on ülekaalulised (KMI* suurem kui 22 kg/m2), kuid kümme aastat tagasi oli ülekaalulisi kaks korda rohkem. Ühtlasi leiti, et praegu on alakaalulisi palju rohkem, nii rasvunuid kui ka alakaalulisi oli 4% noortest.
Samal aastal uuritud 17-aastaste noorukite keharasvasisalduse ja kehaehitusstruktuuri uuringus toodi keskmiseks pikkuseks 179 cm ja kaaluks 69 kg, mis annab KMI-ks 21,62. Minimaalne KMI oli 14 ja maksimaalne 42.
Need näitajad võivad tõepoolest Eesti noorte enesehinnangut tõsta, me oleme täpselt sellised, nagu meie iidolid muusika- ja filmimaailmast.
Ameeriklased süüdistavad meediat
Ameeriklastele teeb muret, et sealsete alaealiste seas on rasvunuid 15% ning nende arv on viimase 20 aastaga kolmekordistunud. Nüüd otsib mittetulundusühing Kaiser Foundation ülekaalulisuse seoseid laste meediatarbimisega. Analüüsides 40 varasemat uuringut, saadi aru, et tõenäoliselt on seos päevas viie tunni televiisorivaatamise, mille jooksul lapsi mõjutab aastas 40 000 reklaami, ning ülekaalulisuse vahel, kuid kuidas täpselt meedia ülekaalulisusega seotud on, selleni pole veel jõutud.
Meie noored vaatavad päevas vaid paar tundi vähem televiisorit kui ameeriklased. Miks nemad siis ülekaalulised pole? Antropomeetriaregistri juhataja Helje Kaarma teab vastust. “Loomulikult on asi toitumisstiilis, ameeriklastel on suhteliselt odav toit,” ütleb Kaarma. Tema sõnul on kindlaks tehtud, et mida vaesemad on sealsed elanikud, seda rohkem nad söövad. Kuid mitte korralikku toitu, vaid odavat rämpstoitu, mida nad endale kilode viisi lubada saavad. “Söömine on nendele nagu luksusasi.”
Oma tuttavate kogemusest teab ta, et sealsetes restoranides on söögiportsjonid lausa ehmatavad ning neid ei jaksa ära süüagi. “Ja kui nad nii kaua televiisori ees aega veedavad ning kogu aeg midagi söövad, siis pole imestada midagi,” lisab ta.
Andmed näitavad, et Eestis laste kaal viimase 10 aasta jooksul eriti suurenenud pole, räägib Kaarma. “Meil on raha vähe, nad söövad vaesemalt ja võib-olla on natuke aktiivsemad.”
Samuti erinevad rahvaste kehamassiindeksid. Igas riigis on omad normid. Ilmselt on Ameerikas teistmoodi ja meie ilmselt sööme vähem rikkalikult.
Kaarma ei välista, et tulevikus võime hakata sööma rohkem, kuid praegu on meie noorte keskmine kaal tavaline. Pigem on viimastel aastatel kaldutud kõhnuse poole ning Helje Kaarma kardab 13–15-aastaste puhul isegi alatoitumist. “Ka 17–19-aastased on kõhnad nagu pilpad.”
Samas tuli ühest uuringust välja, et 1100-st vaid üks uuritu oli anorektik. Meie noorte kasv ja areng kulgeb tavalist viisi, mis vastab eale.
“Ülekaalulisusele ja rasvumise suurenemisele kaldumist pole märgata, pigem on mõningane allajäämus, mis tuleb sotsiaalsetest oludest. Meie laste tendents pole ülekaalulisuse ega antipoossuse (rasvumise) suurenemisele,” võtab Kaarma kokku.
* Kehamassiindeks on üks meetod ülekaalulisuse uurimiseks. See väljendab massi ja pikkuse suhet. KMI sõltub peale rasvakihi veel lihasmassist, luude ja siseelundite kaalust.
USA laste kaal kasvab telereklaamide süül
Mittetulundusühing Kaiser Foundation püüdis uurida, kas laste ülekaalulisuses võib olla süüdi USA meedia, ning leidis sellele palju viiteid, kuid mitte ühtegi kindlat seost.
Igatahes leiti enamiku uuringute põhjal (kokku 40 uuringut), et lastel, kes veedavad rohkem aega meedia vallas, on suurem oht kalduda ülekaalulisusele. Eksperimendid näitasid, et kui meediatarbimist piirata, laste kehakaal väheneb.
Põhjusi on mitu, kuid leiti, et põhiline mehhanism, mis meedia kaudu laste toitumisharjumusi mõjutab, on liigne toidureklaam, sh need reklaamid, kus osalevad laste lemmiktegelased. Lapsed vaatavad aasta jooksul USA-s keskmiselt 40 000 reklaami aasta jooksul, mis on poole rohkem kui 30 aastat tagasi.
Olukord on hull ning selle lahendamiseks pakub uuring välja järgmisi võimalusi: keelata reklaam eelkooliealistele suunatud saadetes, rämpstoidureklaami keelamine lastesaadetes, toidureklaamide keelamine lastesaadetes, kohustuslikus mahus eetriaja eraldamine tervisliku toitumise ja aktiivsete eluviiside reklaamiks samas mahus ebatervislike toodete reklaamiga ning kohustuslik toiteväärtuse lisamine reklaamitavatele toidukaupadele.
