Igas maakonnas lisanduvad kohalikud postitöötajad. Teekonnal külastatakse postiasutusi ja arutatakse kohalike omavalitsuste juhtidega posti-probleeme. Kontrollitakse ka kirjade liikumise kiirust, postkastide ja kirjakastide olukorda.

Eesti Posti tootmisdirektor Maire Lodi ütles Eesti Päevalehele, et käib tööl jalgrattaga ja sõidab teekonna kaasa Taanis kasutatud tavalise postiljoni jalgrattaga. Kokku läbitakse retkel viie päevaga ligemale 375 km. Teekonnal võib tulla ka muudatusi kui tormid ja äikesehood esialgseid plaane ümbervaatama sunnivad.

KADUNUD KIRJA- JA POSTKAARDIKULTUUR. Enne sõda oli tähtpäevadeks ja lihtsalt teisele inimesele lugupidamise märgiks lahtise postkaardi saatmine sama levinud komme nagu sünnipäevaks lillede kinkimine. NLiidu okupatsiooniaastad võõrutasid eestlase sellest kombest. Ehkki praegu võib meilgi igal sammul osta kauni postkaardi, saadetakse meil postkaarte mitmeid kordi vähem kui Soomes või Jaapanis.

Nõukogude aastad on süstinud eesti inimestesse ka umbusu lahtise postkaardi saatmisse. Nõukogude ajal luges KGB kõiki kodanikke kirju, et seal järsku lubamatut riigikorda õõnestavaid mõtteid ei peituks. Ilmselt seetõttu pelgab eestlane oma mõtteid lahtisele postkaardile kirja panna ning eelistab postkaardi ikka igaks juhuks ümbrikusse sulgeda. Samal ajal on riigisisene lahtise postkaardi saatmine 80 senti odavam kui kirja saatmine.

Teiseks võõrutas kommunistlik reÏiim inimesed NLiidus postmarkide ümbrikule kleepimisest. Permis asunud sideministeeriumi trükikojas vorbiti miljonite viisi ilmetu pealetrükitud margiga punase propaganda tekstidega ümbrikke, kuhu olid aadressi jaoks jutid ette veetud ja kurikuulus ”Kuhu” ja ”Kellele” ette antud. NLiidu postiteenistus kohtles inimesi nagu kirjaoskamatuid lollikesi. Ehkki Eestis on euroopalik kirjakultuur kümne aasta jooksul tasapisi taastunud, istuvad mõned nõukogude reÏiimi pealesurutud kompleksid endiselt sügaval inimese hinges.

INTERNET JA TIGUPOST. Interneti ajastul on isegi kuulda olnud arvamusi, et tigupostiks ristitud postiteenust ootab ees väljasuremine. Aga televisiooni omaaegne võidukäik ennustas surma kinole. Ilmselt ei koli postkaardid ja ajalehed täielikult internetti kunagi, sest inimene vajab ka midagi füüsiliselt tunnetatavat, mida saab käes hoida. Ehkki maailma postiteenistused on ka ennast kohandanud interneti ajastu vajadustele. Näiteks Austraalias on kirjade arv kuni viimase ajani aasta aastalt hoopis kasvanud. Ka ei ole Jaapanis postkaartide saatmise kõrge tase sugugi langenud.

Võibolla võtab tulevikus mingi osa posti kulgemisest nn interneti ja tiguposti hübriidteenus. Ka Eestis on võimalik e-posti kaudu saata oma sõnumeid kirja või postkaardina nii, et see adressadile jõuab kohale tavakirja või –postkaardina. Eesti Post näebki ühe võimalusena posti kulgemise kiirendamiseks Venemaaga kirjade saatmise e-posti kaudu ja sealt edasi juba tavakirjana.