Eesti pehme pornoäri
“Iga kuu tehakse Eestis vähemalt kaks filmi,” lausub pornonäitleja Kati (28). Selleks on rajatud ka stuudioid, aga palju filme vändatakse ka Tallinna kesklinna hotellides.
Sekskaupade poes aga kümneid eestimaise päritolu viitega videosid ei leia. Ühes Tallinna seksipoes toovad müüjannad lagedale kolm filmi, millel Eestile osundatakse. Neist kahe kohta tõdevad müüjannad, et tegelikult on need ilmselt hoopis Venemaal tehtud ja pole kindel, kas näitlejadki Eesti päritolu.
Aga ühel karbil seisab kaanel aus kiri “Eesti toode”, täpselt nagu kiludel või võipakil. Äriloogika järgi polegi vahet, kas müüa juustu või pornofilmi. Selle ainuma omamaise filmi tootja Aivar Palumäe vaatab videokarpi heldimusega ja räägib oma järgmisest kavandatavast filmist.
Eesti vanima pornoajakirja Maaja peatoimetaja Peter Hagen nimetab Palumäe filmi mannetuks jamaks. “Selle eesmärk on muuta seks inimestele äärmiselt vastikuks,” ütleb Hagen järsult. Ei usu Hagen ega ka Tallinnas kahte erootikaäri pidav Kristina, et Eesti väiksele turule oleks mõtet kodukootud filme teha. “Maailmas on sellise toodangu turg juba niigi täis,” lausub Kristina.
Aga Kati usub nagu Palumäegi, et oma eesti asja tahetakse ka sel alal. “Mitte ainult üks film, vaid lausa valik peaks olema,” arvab Kati.
Müüjannad ütlevad, et Palumäe filmi on Tallinna kesklinna poes müüdud üksikud eksemplarid. Palumäe aga väidab, et neid on üle Eesti kuu ajaga kokku müüdud sada-kakssada.
Eesti naised seksifilmides. Sekspoe müüjannad on taktitundelised ega kipu väliskompaniide sadade videote seast otsima üles neid, kus eesti tüdrukud kaasa teevad. Võõras neid üles aga ei leia, sest pornofilmis õige nimega ei esineta.
Kati ja mitme teise hinnangul võib aga Eestis olla müügil ja laenutustes kümneid filme, kus kaasa teevad eesti näitlejad. “Umbes kolmkümmend eesti naist on mänginud mõnes pornofilmis,” arvutab Kati. Ta lisab, et kui varem olid Eestist pärit pornonäitlejad rohkem venelased, siis viimasel ajal on kaalukauss eestlannade kasuks kaldunud.
“Eestlannad on avatumaks muutunud ja välismaised filmitootjad kardavad venelannasid haiguste pärast,” räägib Kati nähtusest, mis koos AIDSi pöörase levikuga Eestis viimasel paaril aastal ka pornomaailma mõjutanud.
Hagen on eesti näitlejate suhtes ülimalt kriitiline. “Esiteks ei meelita siin naljalt kedagi kaamera ette ja see, kes ennast ise välja pakub, sobiks pigem hernehirmutiseks kui pornonäitlejaks. Mis pornot sa siin teed – igav liiv ja tühi väli,” põrutab Hagen. Hageni ajakirjas eestimaiseid fotosid või lugusid peaaegu ei kasutata.
Ka Palumäe on Eesti pornonäitlejate leidmise osas pessimistlik: ilusad enamasti ei tule. Tema sõnul sünnib siin viie aasta kohta üks tõeline anne, kellest saaks staar. “Aga katsu sa neid üksikuidki miljoni seast üles leida!” lausub Palumäe.
Ainukeseks staariks eesti pornonäitlejannade seas nimetavad sel alal tegutsejad Kristina Bellanovat.
Ametlikud pornotootjad. Valgas arvuti- ja infotehnoloogiaga ning pulma- ja muude lihtsate videotega leiba teeniv ärimees Üllar Kruustik on oma firma tegevusalade sekka pannud ametlikult ka pornovideote valmistamise. “See on pandud perspektiivitundega,” ütleb Lõuna-Eesti ärimees. Ta on kuulnud, kuidas Tallinnast leiab naisi, kes peaaegu tasuta valmis pornofilmis mängima.
Enamik pornofilmides esinejaid end avalikkuse ees, veel vähem oma õige nime all ei näita. Kui keegi staariks tahab saada, siis Kati sõnul end varjates kaugele ei jõua. Kati ei pea ka vajalikuks pornofilmide puhul tavalist kokkulepet tootjaga, et vändatud filmi ei tohi enne viit aastat kodumaal levisse müüa. “Mõni ostab kuskilt mujalt riigist, toob kaasa, levitab sõprade seas – seda ei ole võimalik kontrollida,” teab Kati.
Pornot saab teha odavalt. Sisuliselt ei saa eestlastega Eestis vändatud filme Eesti toodanguks nimetada, sest raha, stsenaariumid, enamasti ka meesosatäitjad on pärit Soomest, Rootsist, Saksamaalt, Hollandist. Vaid näitlejannad, tegevuspaigad ja aksessuaarid on sageli Eestist. Vahel ka operaatorid ning näitlejate vahendajad. “Kui oled juba näitlejana tegev, siis ei vaja enam vahendajat, vaid leiad ise uut tööd,” ütleb Kati.
Välismaiste firmade filmieelarve algab 200 000 kroonist, millest näitlejaile makstakse päevas 4000–5000 krooni. “Filmimine kestab tavaliselt umbes nädala ja selle aja jooksul tehakse rohkemgi kui üks film,” räägib Kati. “20 000 krooni teenid filmi pealt ja kui kuus kaks filmi teed, elad päris hästi,” ütleb näitlejanna, kellel ka väikesed lapsed kodus kasvamas. Kalleim film, milles Kati kaasa teinud, oli poole miljoni kroonise eelarvega ja selle töö eest teenis Kati 50 000 krooni.
Palumäe nimetab oma filmi eelarveks 50 000-60 000 krooni. Õigemini nimetab ta seda summat suurimaks, mille eest tasub teha pornofilmi Eesti-siseseks tarbimiseks. Palumäe arvutab paberil lihtsalt: kui müüa 500 videot ja ühe eest saaks tootja 200 krooni, siis teenib 100 000 krooni. Sel juhul saab tootja ka väikese kasu.
Palumäe ei tea inimest, kes Eestis oleks valmis investeerima vähemalt 200 000 krooni korralikumasse filmi, mida ka välismaal müüa saaks. Seepärast jääbki lootus välisinvestoritele. “Ka Soomes tuleb pornofilmide raha siiamaani rohkem mujalt, sageli Ameerikast,” lisab Palumäe.
Kruustik arvutab, et Eestis võiks vähenõudlike pornofilmide tootmine olla paljudele video alal tegutsevatele amatööridele taskukohane. “20 000-40 000 krooni eest saab juba täitsa korraliku videotehnika soetada ja siis filmima hakata,” lausub ärimees, kellel selline tehnika juba olemas. “Võimalust on sel alal kindlasti,” usub mees.
Kruustik ja tema Tallinna tuttav Harry on oma firmadega ainukesed, kes krediidiinfo andmeil pornograafiaga tegelemise – videote tootmise – firma ametliku tegevusalana äriregistris kirja pannud. “Keegi ei tahtnud uskuda, et firma B-kaardile selle kanda saab – aga sai,” räägib Kruustik. Ta ise pole veel ühtegi filmi teha püüdnud ja levitamiseks pole Harrygi midagi valmistanud, aga mingid katsetööd viimasel siiski olevat.
Kümmekonna aasta jooksul olevat Eesti raha eest või pigem peaaegu tasuta valminud umbes kümme pornofilmi. Seda fakti kontrollida on suhteliselt raske, sest avalikus levis neid pole.
Kümmekond erootikapoodi. Eestis tegutseb kümmekond erootikapoodi ning isegi nende vähestegi vahel on Tallinnas kahte poodi omava, kaheksa aastat pornokaubandusega tegeleva Kristina sõnul tugev konkurents.
Eestis elab, peab ühte poodi ning varustab teisi videote ja muu kaubaga Soome suurim tegija sel alal Timo Majuri. Krediidiinfo andmeil on Tallinnas sekspoode pidavate firmade seas mitu, mille juhatuses on Kristinaga samasuguse perekonnanimega mees. Seda teemat ei soovi Kristina kommenteerida.
“Oleme loomulikult plussis, aga sellist raha, nagu mujal maailmas, Eestis niisuguste poodidega ei teeni,” ütleb Kristina. Kaheksa aasta jooksul on tema sõnul videote ja sekstarvete müük vaid minimaalselt kasvanud. “Tasapisi suureneb kindel klientuur, kes käib pidevalt ostmas ning teab juba ka uusi tooteid küsida,” lausub ärinaine.
Seda äri laiendada on raske ja Kristina tõdeb, et katset poode juurde teha on lõppenud ebaõnnestumisega. Tallinnas tegutseb üheksa erootikapoodi, püsib ka Pärnu kauplus ning midagi on Tartus, Narvas ja Rakveres.
Pornomaailmas tegutsejate sõnul on Eesti erootikapoodides pakutav kaup mitte küll lukskaup, aga enam-vähem kõike, mis maailmas liigub, saab ka siit.
Internetimüügist lootis Kristina suuremat tulu, aga pool aastat internetis seksi- ja pornokaupa müüki on läinud loiult.
Samas internetis pakutav live-porno peaks olema Eesti üks tulusamaid pornoärisid, sest see toode läheb oma rahvusvahelise leviku tõttu ka Eestist väljapoole.
Palumäe toob näiteks, kuidas üks nutikas tegelane oli 120-kroonise minutihinnaga jaganud telefoniinfot internetilehekülgedest, kust pornot leida. “Kui ta kaheksa tundi päevas telefoni taga istus – võib arvutada, kui suuri summasid ta teenis,” räägib Palumäe.
Ajakirjad ja pornoshow. Pornoajakirju ilmub Eestis hetkel kolm. Neist uusima, Lilithi tegija Lennart Madisson lubab, et varsti toob ta välja veel ühe.
Maaja peatoimetaja Hagen on konkurendi kõrval vana rahu ise: neli üritajat on aastate jooksul Maaja kõrvalt kadunud ning sestap jälgib mees muretult, kuidas Lilith üritab turul kohta leida. “Mõned “analüütikud” on arvanud, et meil võiks vabalt ilmuda kuus-seitse ajakirja. Jama! Isegi kahe jaoks jääb meie turg väikseks ning ei tule kõne allagi teha ajakirju erinevatele huvigruppidele,” väidab Hagen.
Madisson on valmis siiski proovima ja tema ajakiri pakub rohkem kohalikku toodangut ehk pilte eesti tüdrukuist ning eestlaste kirjutatud lugusid.
Hagen oma ajakirja tiraai ei avalda, aga hinnanguliselt pakuvad kõrvalseisjad selleks umbes 30 000. Lilithi tiraa võib kõikuda 5000-10 000 vahel.
Palumäe armastab pornograafiast kui kunstiliigist kõnelda ja eriti meeldib talle jutustada pornoteatrist. Pornošõudega Eestis, eriti maal klubimajades ringi sõites, teenib päris ilusa kopika. Kas see on Palumäe unistus või tegelikkus, aga kui kolm korda nädalas šõuga esineda, õnnestub kuus pööritada 120 000 krooni.
Selle eest peavad lisaks korraldajale “söönuks” saama ka esinejad – väga suurt kasumit siit ei paista. Palumäegi tõdeb, et pornoärist ta ära ei elaks, põhitulu saab pigem mujalt.
Pornoäri on lääneriikides legaalne, vastab Hagen küsimusele, kui legaalne see ala maailmas on. Ja jätab vastamata, kui legaalne see Eestis võiks olla. Palumäe kasutab Eesti kohta sõna “poolpehme”.
Pornopoodi ei saa tegevuslitsentsita avada, sellealast tegevust jälgib 1997. aastast kultuuriministeeriumi ekspertkomisjon. Viimane mingeid lube tegutsemiseks ei jaga, vaid annab hinnanguid toodete pornograafilise sisu kohta. Kui keegi juhtub kaebama. Igal juhul on seda äri seadustega korraldatud ning nagu igast muust ärist, laekub siitki üht-teist maksudena ka riigikassasse.
Samas kõrval hoopis suuremaid summasid liigutav prostitutsiooniäri jätkab seaduseaugus peaaegu karistamatult. Politsei tunnistab, et teab ainuüksi Tallinnas 60 lõbumaja.
Prostitutsioon tuleks samuti seadustada, on Eesti pornoäris tegutsejad veendunud. Eesti pornoäris liikuvad rahad ei kannata vähimatki võrdlust prostitutsiooniilmas pöörlevate maksuvabade summadega.
