Eesti rahvusväeosade struktuurist ja isikkoosseisust
Eesti sõja- ja lähiajaloolaste huvi on pärast Eesti iseseisvuse taastamist enesestmõistetavalt pöördunud ajalooperioodidele ja -sündmustele, millega tegelemine oli aastatel 1940–1991 kas üldse keelatud või surutud ideoloogiliste eeskirjade kitsasse raami. Üks niisuguseid teemasid olid ka sündmused Eestis aastatel 1917–1918. Selle ajastu nõukogulikku käsitlusse pikemalt süüvimata meenutan vaid, et viimase materiaalse sümbolina seisab Maarja-mäel siiani dolomiitobelisk, aga mis sündmuse mälestuseks see püstitati, seda enamik vanemaid möödasõitjaid enam ei mäleta ja nooremad pole kunagi teadnudki.
Vitali Lokk on võtnud oma uurimistöö teemaks keerulise perioodi eestlaste väekoondiste ajaloos: alates 1917. aastast Vene armees formeeritud ja 1918. aastal Saksa okupatsiooni ajal laiali saadetud eesti rahvusväeosad. Rahvusväeosade formeerimise taustaks on eestlaste iseseisvustaotlused, revolutsioonis kiiresti kokku varisev Vene impeerium ja demoraliseeruv armee, end järjest kindlamalt tundvate bol‰evike võimuambitsioonid ja Saksamaa pealetung idarindel 1917. aastal ja 1918. aasta alguses. Autor on oma käsitlusruumi piiritlenud vaid rahvusväeosade formeerimise ja struktuuriga – ühelt poolt on kitsendus õigustatud, sest võimaldab enam-vähem terviklikku ülevaadet konkreetsest probleemist, teiselt poolt aga teeb see raamatu lugemise vähegi asjatundmatumale lugejale keeruliseks.
Lühidalt sisust
Eesti rahvusväeosade formeerimisega tegelesid nii eestlased ise kui ka Vene sõjaväevõimud. Need formeeriti siiski Vene armee koosseisus ja Vene armee ülemjuhatuse all. Tallinnas 1917. aasta märtsis-aprillis moodustatud Eesti Sõjaväelaste Büroo kõrval asus eestlastest relvakandjaid koondama ka samal ajal asutatud Eesti Sõjaväeosade Organiseerimise Keskkomitee Petrogradis – see esindas Petrogradi sõjaväeringkonna eestlastest sõjaväelasi. Petrogradi keskkomitee suhted Tallinna bürooga ei olnud pilvitud – Petrogradis 26. märtsil (8. aprillil) 1917 toimunud eestlaste demonstratsioon, milles osales 12 000 eesti sõjaväelast, oli ühtaegu ka keskkomitee jõudemonstratsioon. Hiljem moodustati eesti sõjaväelaste komiteesid ja liite üle kogu Venemaa ning 1917. aasta oktoobris oli neid ligi 30. Vaatamata omavahelistele konfliktidele suudeti Eestisse koondada kümneid tuhandeid eesti sõjaväelasi. 1917. aasta juunis peeti Tallinnas I Eesti sõjaväelaste üleriigiline kongress, mille delegaadid esindasid umbes 50 000 eestlasest sõjaväelast tervelt Venemaalt. Kongress võttis vastu resolutsiooni Eesti enesemääramise kohta ning valis kesk-organi, Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille esimeheks sai lipnik Konstantin Päts. Ülemkomitee tegutses 1918. aasta jaanuarini, kui enamlased selle laiali saatsid.
Vene väejuhatus kavatses eestlastest formeerida kaks Peeter Suure Merekindluse polku ja luba selleks anti 1917. aasta aprillis. Nendesse lubati teenistusse võtta ainult tagavaravägedes teenivaid mehi. Vene sõjaväe lagunedes tuli eesti rahvus-väeosadesse mehi ka rindeüksustest.
Eesti rahvusväeosade formeerimine algas 12. (25.) aprillil 1917 Peeter Suure Merekindluse 2. kindluspolgu formeerimisega, mida alates maist nimetati 1. Eesti jalaväepolguks. 12. (25.) aprilli 1917 on peetud Eesti sõjaväe sünniajaks ja sellega nõustub ka raamatu autor. Polguülem oli polkovnik Siegfried Pinding, kuid peagi sai ülemaks polkovnik Aleksander Tõnisson, kelle asemele astus 1917. aasta novembris alampolkovnik Ernst Põdder. 1917. aasta mais, kui polk Tallinnast Rakverre viidi, oli selle nimekirjas ligi 4000 meest. 1917. aasta oktoobris paisati polk Muhu saarele sakslaste dessanti tõrjuma, kuid operatsioon ebaõnnestus ja kaks pataljoni langesid pea täies koosseisus sakslaste kätte vangi. 1918. aasta veebruaris, Eesti iseseisvuse väljakuulutamise ajal, oli polk Haapsalus.
Teise eesti polguna hakati 1917. aasta septembris Tallinnas formeerima jalaväepolku, mida alates aasta lõpust nimetati 3. Eesti jalaväepolguks. Esimene polguülem oli Ernst Põdder, pärast tema üleviimist 1. jalaväepolku toodi ülemaks polkovnik Peeter Raudsepp.
1917. aasta oktoobris otsustas Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee formeerida Paides asuva 470. Dankovski polgu baasil 2. Eesti jalaväepolgu. Katsed formeerida polk Tartus ebaõnnestusid ning Vene tagavaravägede inspektor määras 1917. aasta novembris polgu asukohaks Paide. Osa polgu pataljone formeeriti ka Viljandis ja Pärnus. Polguülem oli kapten Jaan Maide, hiljem määrati ülemaks polkovnik Johan Unt. Viimase eesti jalaväepolguna formeeriti alates 1917. aasta detsembrist 4. jalaväepolk Rakveres. Selle formeeris kapten Henrik Vahtramäe, kes jäi polguülemaks kuni polgu likvideerimiseni.
Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee taotles luba ka 1. Eesti jalaväediviisi formeerimiseks. 1917. aasta augustis oli Vene Põhjarinde olukord Riia all kujunenud väga raskeks, tegelik võim sõjaväes oli läinud komiteede ja nõukogude kätte ning demoraliseerunud sõdurid lahkusid hulgakaupa rindelt. Sama olukord valitses ka 118. jalaväediviisis, mis vastutas Lääne-Eesti ja saarte kaitse eest. Seetõttu suhtus eesti jalaväediviisi moodustamise mõttesse positiivselt ka Vene väejuhatus. Kuid luba sellegipoolest ei tulnud ning Eesti Sõjaväelaste Ülemkomiteel käinuks diviisi varustamine üle jõu. 1917. aasta novembris kutsuti Eestisse alampolkovnik Jaan Soots, kes asus diviisi formeerima. Luba diviisi formeerimiseks saadi alles detsembris. Jaan Soots ei olnud diviisiülem kaua, enne jõule asus diviisiülema ametikohale alampolkovnik Johan Laidoner ja Sootsist sai staabiülem. Diviisi staabi ülesanne oli kõigi eesti rahvusväeosade juhtimine. Peale nelja jalaväepolgu, mis diviisi staabile allutati või selle alluvuses moodustati, alustati ka suur-tükiväebrigaadi, ratsaväepolgu ja väiksemate eriüksuste formeerimist.
Nendest asjadest saame Vitali Loki raamatust ülidetailse ülevaate. Peame silmas pidama, et rahvus-väeosade formeerimine toimus pideva poliitilise võitluse tingimustes ning et alates 1917. aasta novembrist oli võim ka Eestis järjest suuremas ulatuses enamlaste käes. Ehkki oli sõjaaeg, olid väeosad nii sõjaväsimuse kui ka enamlaste agitatsiooni mõjul rohkem või vähem demoraliseerunud ning poliitiline võim sekkus väeosade komiteede ja nõukogude kaudu pidevalt sõjaväe siseasjadesse kuni ohvitseride valimiseni välja. Saksa okupatsioonivõimud saatsid küll Eesti rahvus-väeosad 1918. aasta aprillis laiali, kuid nende formeerimise kaudu koondati Eestisse tuhanded eesti ohvitserid ja kümned tuhanded alam-väelased, kelle baasil oli Vabadussõja alguses võimalik kiiresti formeerida Eesti Vabariigi sõjavägi.
Raamatu puudused
Raamatu 312 leheküljest 133 võtavad enda alla tabelid, enamasti polkude ohvitseride nimekirjad eri ajahetkedel. Tabelid on raamatu ebaõnnestunuim osa. Autor on arhiividokumendid neid oluliselt koondamata lihtsalt ümber kirjutanud. Nõnda puuduvad enamikul ohvitseridel eesnimed. Need olnuksid tänapäeval juba kergesti leitavad kas või internetist. Eesnimede puudumine on probleemiks sellepärast, et enamik Eesti Vabariigi hilisemast kõrgemast ohvitserkonnast ja ka haritlastest kuulus 1917.-1918. aastal rahvusväeosade koosseisu ning nende tabelite parem läbitöötatus, tabelis nimetatute eesnimed ja lühemad biograafilised märkmed andnuksid Vitali Loki raamatule ka kultuuri- ja sõjaajaloolise mõõtme. Praegu leiame vaid rodu perekonnanimesid, mis ei ütle enamikule lugejatest mitte midagi. Seda puudust võimendab veelgi registri puudumine. Register on sel määral isikunimedega täidetud raamatu puhul obligatoorne. Autor esitab vana kalendri aegsed sündmused vana kalendri järgi ja uue kalendri järgsed uue kalendri järgi. Sellekohane märkus oleks võinud olla sissejuhatuses või joone allgi, praegu võib kergesti juhtuda, et raamatust innustudes hakatakse tähtpäevi tähistama pea kaks nädalat enneaegu.
Raamatu esimesed 170 lehekülge annavad päris detailse ülevaate rahvusväheosade formeerimisest ja nende struktuurist, kuid siinkirjutaja oodanuks ka selles osas pisut avaramat vaadet tolleaegsetesse oludesse kas või toonase ajakirjanduse kaasabil. Praegu muutub põhiliselt arhiivitoimikutel ja mälestuskatketel põhinev ning peamiselt formeerimisele keskenduv tekst lehekülg-leheküljelt järjest monotoonsemaks. Loodetavasti näeb peagi ilmavalgust teine, parandatud ja täiendatud trükk.
