Eesti teadlased pürivad lõunamandrile
Kui te lähete ja lööte püsti oma maja, kuhu pähe tuleb, ja kui teid sealt homme ega ülehomme ega ka kahe aasta pärast ära ei aeta, siis olete tõenäoliselt sattunud Lõunamandrile. Antarktika ei kuulu kellelegi. Kuid samal ajal kuulub see kõigile. 1959. aasta Antarktika lepingu kohaselt on seitsme riigi nõudlused selle mandri
maadele külmutatud. Seda sõna kaudses, aga eelkõige ikka otseses mõttes. Sest külm on seal tõepoolest.
Kes avastas Antarktika?
Eelkõige kuulub Antarktise manner teadlastele. Kui möödunud sajandil püüdsid kõik end suurriigiks arvavad riigid Antarktisele polaarjaamu ehitada, et igaks juhuks kohal olla – äkki saab keegi teine suurema tüki –, siis tuli välja üks teaduse jaoks soodne tõsiasi. “Kui juba kohal olla, siis tuli ka millegagi tegelda. Ja muuga kui teadusega ei ole seal tegelda,” kommenteeris üks Eesti Antarktika-uurijatest, TTÜ geoloogia instituudi teadlane Enn Kaup oktoobri lõpul Särghaual peetud polaarteaduse töötoas.
Kolme aasta eest võtsid Eesti polaaruurijad end kokku ja hakkasid ajama asju, et ka Eesti saaks endale Antarktisele uurimisjaama. Mis sest et väikese, kuid tõelise polaarjaama. Nii nagu eestlastel kombeks, hakati seda ideed naeruvääristama ja muidu materdama.
Kuid oletame sedapuhku neutraalselt, et Eestil ongi üleöö – näiteks mõne tuulispea poolt kokku kantuna – Antarktisel omaenda polaarjaam. Kes sinna siis lähevad? Mida seal siis tehakse? Mis imeasju uuritakse?
“Polaaruurijad on meil olemas ja neid ei saa sahtlisse ära peita,” ütleb TTÜ geoloogia instituudi direktor Alvar Soesoo. Meie praegused polaaruurijad said oma koolituse vene teadlaste käe all NL-i polaarekspeditsioonide koosseisus – olgu siis Antarktisel või põhjapoolkeral, näiteks Teravmägedel. Viimasel ajal on osaletud Norra, Austraalia, Rootsi jt ekspeditsioonides.
Eestlased tahavad jätkata
Eesti polaaruurijad on huvitatud eelkõige uurima seda, mida teised ei uuri. See tähendab, et paik peab olema hästi valitud. Antarktise järveuurija Enn Kaup teab, et sealne veekeskkond on üsna tundmata. Kala- ja vaalapüük küll käib, kuid mis elu jääkatte all toimub, seda eriti ei teata. “Jääme Eestis ka tulevikus elama ja tegutsema põhjamaal, mille looduskeskkond on suuresti kujunenud polaaroludes,” ütleb Kaup ja juhib tähelepanu, et meie maastikke vormis Skandinaavia jääkilp ja samalaadsed protsessid toimuvad praegu Antarktise rannikul. Nii et meie mineviku ja oleviku mõistmiseks tuleb uurida Lõunamandrit.
Aastakümneid kestnud osoonimõõtmisteta Antarktikas, milles osalesid ka Eesti teadlased, poleks teada saadud freoonide osoonikihti hävitavast toimest. Pärast nende keelustamist on lootust, et osoonikiht hakkab jälle paksenema.
Ekspeditsiooni logistikaga tegeleva välisministeeriumi nõuniku Mart Saarso sõnul on Eesti Antarktika Ekspeditsioon riigi võimalusi arvestades kavandatud ökonoomsena: ehitatakse kuni 25 m pikkune purjede ja diiselmootori jõul liikuv ekspeditsioonilaev tosinale inimesele, mis hakkab baseeruma Tasmaania saarel Hobartis. Rajatakse Antarktise baas, kus ollakse suviti. See koosneb 25-ruutmeetrisest labori- ja eluhoonest. Laeval saab töötada kuni 6 mereuurijat ning jaama põhipersonal saab olema 6 inimest.
Isegi jaama asupaik on valitud. 2003. a jaanuaris töötas Saarso Antarktikas. Leiti, et kõige soodsam paik asub mandri põhjaserval Rossi mere rannikul, 50 km põhja pool Itaalia suvejaama Mario Zucchelli. “Rossi meri ulatub kaugele mandri sisse, seal on ka Antarktise suurim jäävaba ala, pikim jõgi, 30-kilomeetriline Onyx, kõige ürgsemad järved,” ütleb Saarso. Seal on suvi Antarktise mõttes soe ja tormideta ning elavad vetikad, samblad, samblikud, seened ja bakterid, algloomad, loimurid, ümarussid, lestad, hooghännalised.
Valitud jaamapaigast paistab Mount Melbourne, Rossi mobiilse vööndi aktiivne vulkaan, mistõttu on kavas ka Rossi mere piirkonna maakoore geoloogilise ehituse, sealhulgas jääaluse ja merepõhja vulkanismi uurimine.
Siin on head võimalused uuringute jätkamiseks isotoopgeokeemias ja glatsioloogias ning limnoloogias, seni eestlaste poolt Antarktises edukalt viljeldud teadusaladel.
“Ekspeditsiooni teadusprogramm on kavandatud koosnema projektidest, mis vastavad Eesti teadusfondi kvaliteedisõela nõuetele,” kommenteerib Kaup.
Hädad otsustamisega
Kokku kuluks ekspeditsiooni käivitamiseks ja esimese kolme suveperioodi läbiviimiseks vähem kui 30 miljonit krooni. Seda on mitmel kombel ja moel ning mitmes astmes, järgus ja staadiumis küsitud. Ministeeriumid on andnud põiklevaid, kõhklevaid, uduseid ja mittemidagiütlevaid vastuseid. Nagu Eestile kombeks, pole ka ära öeldud.
Arusaadavalt on ka teadlaskonnas projekti suhtes oma arvamusi. “Eesti osa Antarktika programmis on oskuslikult nähtud nn nisiteadusena, panustades odavamatele lahendustele ja erialadele, kus meil on tugev kompetents,” kommenteeris TÜ botaanika õppetooli vanemteadur Kalle Olli. “Kaldun arvama, et Eesti Antarktika programmi käimalükkamise eelarve suurune rahasüst (suurusjärgus kolmandik Eesti Teadusfondi aasta eelarvest) teistele teadusprojektidele oleks efektiivsust silmas pidades parem raha kulutamise viis.”
“Kas see ekspeditsioon on kallis? Ühe inimese või ettevõtte jaoks kindlasti. Kuid mitte hästi toimiva riigi jaoks, kelle üks eesmärke on haritus ja teadusmahukas väiketootmine,” arvab TÜ rakendusökoloogia õppetooli vanemteadur Edgar Karofeld. “Kindlasti oleks see Eestile märksa parem ja tunduvalt odavam reklaam kui märk “Tere tulemast Eestisse”.”
“Kurvaks teeb venitamine,” ütleb Olli. “Otsus peab olema ühene. Poolik või halvasti rahastatud programm pigem kahjustab kui parandab Eesti mainet.”
Antarktisel pole sadanud vihma kaks miljonit aastat. Nii et vihmavarjude pealt saab Eesti projekt kindlasti kokku hoida.
