Eesti terasraamatute haldjas

Tööstur ja metseen Enn Vallak saab 22. märtsil 90.

Sellel kolmapäeval tähistab Rootsis oma 90. sünnipäeva Enn Vallak, eestlasest tööstur ja metseen, kelle nime ei leia paraku kodumaistest teatmeteostest. Ometi on tegemist maailmanimega leiduri ja ettevõtjaga, kelle elukäigu ja hoiakute iseloomustamiseks sobivad suurepäraselt kaks fraasi: “ajalehepoisist miljonäriks” ja – tänapäevast keelepruuki kasutades – “eduka tegija suuremeelsus”. Ilmselt ma ei eksi, kui väidan, et Eesti riigimeestest tundis ja oskas Enn Vallaku teeneid õiglaselt hinnata vaid president Lennart Meri, kes autasustas teda 1996. aastal Riigivapi III klassi ordeniga.

Enn Vallak sündis 1916. aastal Pärnus suhteliselt vaestes oludes, mis oli tema kujuneva leiduritalendi proovilepaneku esmane ajend. Tarbe- ja mänguasjad pajupillist kuni jääpurjekani tuli valmistada ise, ajuti tühja kõhtu tasakaalustamas rõõm konstruktsioonide saladuste äratundmisest. Pärast algkooli jätkas Enn Vallak hariduse omandamist tööstuskooli õhtukursustel päevatöö kõrvalt.

Proovida tuli kõiki mõeldavaid tegevusalasid, kus aga tööd leidus, muuhulgas ajalehtede kuulutustekontoreis ja tööstusreporterina. Eesti Päevalehel on eriti sobilik meenutada, et ajakirjanduslikust ringkonnast leidis Enn Vallak hiljem ka elukaaslase, abielludes Päevalehe omaaegse ärijuhi Friedrich Uibopuu (1877–1933) tütre Liisa Leenaga. Hõimlus tõi kaasa ka kirjanduslikke kontakte, sest Friedrich Uibopuu oli kirjanik Valev Uibopuu onu.

1944. aastal põgenes Enn Vallak Rootsi, olles samal laeval August Gailiti ja August Mälguga. Sõprus kahe kirjanikuga süvenes Eriksdali põgenikelaagris. Püsivama elupaiga said Vallakud Kesk-Rootsi kaljusel maastikul ja metsade keskel asuvas kirikukülas Grythyttanis, millel ei puudu oma muinasjutuline aura: alates 13. sajandist on sealkandis kaevandatud rauamaaki ja hiljem ka hõbedat, kuni sooned sügavatesse kaljulõhedesse kadusid. Ehk oli just see põhjus, miks Rootsis mänguasjade tootmisega varakult jalad alla saanud Enn Vallaku huvid suubusid metallitööstusse? 1952. aastal revolutsioneeris ta terasetööstust oma patendiga The Vallak ® Hot Top, mis vähendas tunduvalt tooraine kadusid. Vallakute pere sai selle eest Rootsi kodakondsuse. Tema uudset terasevalu süsteemi on peetud Rootsi üheks olulisemaks leiutiseks aastail 1945–1980. Omandi või litsentsikasutuse korras kujunes Vallaku SŠveitsis asuva juhtimiskeskusega tööstusvõrk üleilmseks. 1950. aastaist alates on Enn Vallaku elu kulgenud Grythyttani ja Genfi vahel.

Kirjanikest sõprade tõttu sai Enn Vallakust 1950. aastal asutatud suurima pagulaskirjastuse Eesti Kirjanike Kooperatiiv üks asutajaid ja peaaktsionär, kes samas kunagi ei sekkunud kirjastuse sisulisse töösse. Lisaks toetas ta kirjanikke stipendiumidega ja aitas korraldada ametlikku asjaajamist, tema suvemaja uksed olid kirjanikele puhkamiseks avatud.

Enn Vallaku teistest heategevusaktsioonidest on väljapaistvamad lennukompanii Multirole Light Aircrafti loomine humanitaarabi saatmiseks Aafrikasse ja Etioopia esindamine aukonsulina SŠveitsis ja Austrias aastail 1970–1976. 1979. aastal promoveeriti Enn Vallak USA-s Põhja-Carolinas asuva Saint Augustini kolledži audoktoriks kui geniaalne leiutaja, teenekas diplomaat ja võitlev humanist. Pärast iseseisvuse taastamist täitis Enn Vallak kuni 1998. aasta 31. märtsini Eesti Vabariigi aupeakonsuli kohuseid Šveitsis.