Den za Dnjom avaldas artikli “Uus šovinistlik eesti keel”, milles räägitakse autori arvates uuest eestlaste leksikonist. “Demokraatial-eesti-moodi on üks joon, mis teeb ta Kolmanda Reichi sugulaseks. Jutt on uuest keelepruugist, mida eesti massiteabevahendid aktiivselt ellu rakendavad,” kirjutab leht, võrreldes venekeelsete elanike olukorda juutide olukorraga natsi-Saksamaal ja väites, et “eesti võimud on küllalt mõnitanud vene arste” nagu sakslased omal ajal juudi arste. Eestlastele heidetakse ette ka seda, et nad pajatavad pidevalt “jubedatest Venemaa massiteabevahenditest, kes olevat mustanud ausat Eestit”. Artikli autor Nikolai Karajevi kirjutis on kõvasti Dimitri Klenski kirglike pronksiööeelsete kirjatükkide moodi ja selles tõmmatakse võrdlusmärk mõistete “aarialane” ja “eestlane” ning “mitteaarialane” ja “mitte-eestlane” vahele. Nii et artikkel on järjekordne vesi ka juba inimelusid jahvatanud veskile a la “Eesti on fašistlik riik“. Konkreetselt nahutab Den za Dnjom Eesti Päevalehte väljendi “tibla” eest ja Postimeest “tundmatu vene päti” eest, veel kritiseeritakse mõisteid “okupant”, “muulane”, “punaarmeelaste järeltulija” (selle eest saab oma koosa Andrus Kivirähk). Nende väljendite kriitika on ehk õigustatudki, kuid on hämmastav, et maha tehakse ka sõnu “koduvenelane” ja “meievenelane” (autor leiab, et venelane oleks seega nagu eestlaste omand – pole enam koduloom, kuid ka vaba inimene mitte, jättes mainimata, kes oleksid sellise loogika kohaselt Naši liikumise liikmed). Autorile ei meeldi isegi mõisted “eestivenelane” ja “eestimaalane”. Artikkel on täis pikitud kõhedusttekitavaid näiteid fašistliku Saksamaa praktikast. Kahjuks ei paku leht mitte ühtegi mõistlikku lahendust, kuidas siis tohiks. Jääb mulje nagu meid, kes ei ole eestlased (ei julgegi ühtegi nimetust esile tuua), ei tohigi üldse mainida, nagu ei või islamiusulistele prohveti kujutist näidata…

Kolmapäevane Molodjož Estonii (ME) avaldas suure vestluse professor David Vsevioviga, põhiteemaks Eesti Vabariigi presidendi Toomas-Hendrik Ilvese intervjuu Saksa ajakirjale Stern. Usutleja Tatjana Opjokina esitab presidendile muuhulgas vapustava vastuküsimuse: “Kuid kas siis pronkssõduri juures tõesti toimusid eestivastased meeleavaldused?”. ME ajakirjanik väidab, et Nõukogude ajal rääkisid kõik arstid ja ametnikud eesti keelt. Professor selgitab kannatlikult: “Meie jõudsime teiega ajaloofakti mõisteni. Kui te ütlete mulle, et Nõukogude ajal polnud Eestis ühtegi arsti, kes ei rääkinud kahte keelt, siis mina võin tuua kümneid näiteid vastupidisest… Ei kõlba teha üldistusi üksikutele faktidele toetudes. Mis aga ei tähenda, et selliseid fakte polnud… Kui ma sisenen täna Tallinna kesklinnas asuvasse hiina restorani ja ei saa endale mitte midagi tellida, kuna eesti keelt seal ei mõisteta, ei saa see mind kurvastada. Arvan, et iga sakslane, kellega juhtuks sarnane kollisioon Berliini südalinnas, oleks äärmiselt imestunud ja solvunud.”

Kolmapäevane Vesti Dnja kirjutas Eesti majandussidemetest Venemaa Pihkva oblastiga. “Oblasti administratsioon võtab Eesti ärimehi vastu nagu omakseid (“kak rodnõh”),” väidab artikli autor Irina Kablukova. “Meie naabruses asuv Pihkva oblast elab praegu üle tõelist majandusbuumi. Ettevõtjad tõdevad, et see kant areneb sama kiirusega nagu Eesti kümmekond aastat tagasi,” kirjutab ta ja märgib, et paljud Eesti ärimehed pelgavad ajada asju Venemaaga, kartes pronksiööjärgset kriitikat. “Ja asjata. Nagu rääkisid Vestidele ettevõtjad, kes alles kavatsevad ajada Pihkva oblastiga äri või on seal juba käinud, Venemaa – see pole ainult Moskva ja Peterburi. Regioonid tahavad areneda ja kohtlevad investeerijaid nagu oma lihaseid sugulasi.” Üks Eestist pärit ärinaine tahab ehitada sinna hotelle, praegu tegelevad asjaga tema Pihkva oblastis elavad tuttavad. “Loomulikult peavad kohalikud elanikud sind võõraks. Ja kuigi ma räägin vene keelt puhtalt, on aktsent ikkagi tajutav. Kui mitte kõnes, siis asjaajamise maneeris. Kusjuures, teatud valvsus ei ole kohe mitte kuidagi seotud Eestiga ja meil toimunud sündmustega. Sama moodi suhtutakse ka teiste riikide elanikesse,” väidab ta. Pakendeid tootva ja aastaid Peterburis töötanud firma Cista tegevdirektor Vahur Käärik tõdeb, et suure äri ajamine Venemaal pole lihtne. “Suured linnad – suur korruptsioon. Seal on raske leida häid töölisi, pidevalt on vaja lahendada mitte üksnes organisatsioonilisi, vaid ka olmeprobleeme. Kuid kui on isiklikke kontakte ja hea, kindel ning tark partner, siis võib äri saavutada stabiilsuse,” arvab Käärik.

Kolmapäevane MK Estonija avaldas tsitaate intervjuust tuntud Venemaa näitleja Andrei Fedortsoviga, keda ehk eestlasedki tunnevad teleseriaalist “Tappev jõud”. Fedortsov võrdles Eestit Lõuna-Aafrika Vabariigiga. “Teate, ma käisin hiljuti filmivõtetel LAV-s ja sain aru, miks neegrid suhtuvad nii halvasti valgetesse. Mulle piisas ühest nende kohutavate aegade sildist: “Iga valge, kes näeb siin mustanahalist pärast kella kuut õhtul, võib õigusega tema maha lasta”. See on fašism, mida me näeme praeguses Eestis. See tapab mind. Eestisse ma enam ei tule. Me esinesime seal eelmisel aastal lavastustega ja nägime nii palju fašismi ilminguid! Arvan, et see tuleneb sellest, et me oleme liiga head (“dobrõje”). Oleme kõigile andnud kõik, kuid meid  kastetakse selle eest sita sisse! Aga meie kannatame,” arvab nohikust telemiilits Fedortsov, kes keeldub Eestis esinemast. Muide, selle seriaali ühe osa  tegevus toimub Eestis ja seal annab Fedortsovile korvi üks eesti vanahärrast autojuht, kes keeldub miilitsaid sõidutamast.