Eestis peetakse paari tuhandet orja
Londonis asuva Surrey Roehamptoni ülikooli sotsioloogia-professor Kevin Bales on seda meelt, et orjakaubandus pole maailmast kusagile kadunud. Vastupidi, absoluutarvudelt see üha kasvab.
Eesti ajakirjanduseski on olnud korduvalt juttu näiteks Vahemeremaadesse puuviljakoristustöödele suundunuist, kes sealmail tööorjusesse aheldatud. Või toodud samalaadseid näiteid lapsehoidjatest Põhjamaades. Ning vihjatud prostituutide ikestamisele vahendajate poolt Eestis.
Kuid kas me ei peaks neid juhtumeid nimetama lihtsalt super-ekspluateerimiseks? “Vastus on lihtne,” kirjutab Bales, “läbi ajaloo on orjandus tähendanud vaba tahte ja valikuvõimaluste kadumist, mida toetab vägivald, mida rakendab kas orjapidaja või koguni riigivõimu osa.”
Orjad muutuvad üha odavamaks. Kui 1850. aastal maksis Alabamas põllumajandusori praeguses vääringus umbes 30 000 dollarit, siis nüüd saab samalaadse orja 100 dollari eest. See raha makstakse kui laen või maks inimsmugeldajale. Hind on langenud, sest orjale tuleb kulutusi teha vähem. Peremees ei vastuta enam orja heaolu eest ja maailmas elab praegu palju enam inimesi kui 150 aasta eest.
Orjad teavad sageli, et orjus on ebaseaduslik, kuid neid see palju ei aita. Osavalt tekitatud võlgadega saavutatakse psühholoogiline sõltuvus, näiteks ähvarduste teel õiendada arved lähisugulastega.
Kevin Bales on koostanud maailmakaardi, kuhu orjanduslikena on märgitud kõik riigid, välja arvatud mõned, mille kohta andmeid saada ei õnnestunud. Need on Soome, Norra, Iirimaa, Läti, Leedu, Island, Honduras, Kuuba, Põhja-Korea, Taiwan ja Uus-Meremaa.
Andmed sai uurija Rahvusvaheliselt Migratsiooniorganisatsioonilt ning teistest allikatest.
Balesi järgi arvatakse Eestis elavat 1000-2000 orja. Sama palju elab orje näiteks Egiptuses, Argentinas, Ungaris või Marokos. USAs elab kuni 150 000 orja. Enim on orjandus levinud Indias, kus orjasuhteid rakendatakse 22 miljoni inimese puhul.
Orjade suhtarvult kulub Eesti keskmiste riikide sekka nii nagu näiteks Kanada, Austria, Afganistan, Luksemburg või Belgia.
“Kui meie arvud on õiged, vabastatakse igal aastal vaid väike arv orje,” võtab kokku Bales, kes on ka orjandusvastase organisatsiooni Anti-Slavery International volinik, “nende varjatud maailma ignoreerimine on tohutu.”
