Esimene suur mees, kes eestlased kuulsaks tegi, oli Ernest Hemingway: “Igas sadamas on üks eestlane.” Seda tsitaati on ajakirjandus vaat et üle ekspluateerinud. Vähesed teavad aga, et ka Erich Maria Remarque oli Eesti olemasolust teadlik. Tema kuulsas romaanis “Triumfikaar” jõid kord tegelased Eesti pealinnas Riias villitud konjakit. Kuid kes hoolibki geograafiast, kui tegemist on geniaalse raamatuga. Ka Kurt Vonnegut on oma teostes mõned korrad Eestit maininud.

Filmides on pseudoeestlast kehastanud komöödianäitleja Brendan Fraser. 1992. aastal levisse läinud Pauly Shore’i filmi “Encino Man” intriig seisnes selles, et kaks Ameerika teismelist leidsid basseiniauku kaevates jäätunud koopainimese. Selle asemel, et kiviaegne mees teadlastele anda, võtsid Ameerika lapsgeeniused ta endaga kooli kaasa ning selgitamaks uue poisi juhmust esitlesid teda Eesti vahetusõpilasena. Vahetusõpilane muutus kiiresti populaarseks ja ka tõde tuli päevavalgele. Pseudoeestlase identiteet lagunes koost. Vaatamata totralt kõlavale sünopsisele, on tegemist üsna naljaka filmiga, millel on küllalt fänne.

Hoopis teistsugune on sünge põnevik “Candles in the Dark”. Sündmustik: tütarlaps (Alyssa Milano) tuleb oma isa kodumaale, Nõukogude Eestisse. Kohapeal selgub, et issi on dissident ja võitleb Nõukogude võimu vastu. Tütar ühineb isaga, mängu tuleb KGB. Selles filmis on Eesti erakordselt sünge paik, kus enamikul elanikel pole kodus isegi telefoni. Kõik lõpeb siiski hästi, kangelanna armub eestlasest vastupanuliikumise juhti (üldsegi mitte eestlane Chad Lowe) ja pühendub Eesti vabastamisele. Selles 1993. aasta taieses saab näha ka mõnd kohalikku näitlejat: Lembit Ulfsak esineb pahareti Gospodin Omelt‰enkona, väiksemates osades astuvad üles Hendrik Toompere, Maria Avdjuško, Elle Kull jt.

Eestlased teleseriaalides

BBC ja HBO telekanalite koostöös 2001. aastal valminud II maailmasõja sündmusi lahkavas menufilmis “Vandenõu” mainitakse samuti Eestit. Kõrged III Reichi ametnikud peavad koosolekut, teemaks on juutide hulk ja selle vähendamine vallutatud territooriumidel. Ette loetakse nimekiri. “Estonia – none!” ütleb ettelugeja. Üks natsidest kommenteerib kuuldut mõtlikult: “That’s the only good thing I’ve heard about Estonia.”

“Eestlased” väisasid ka Eesti Televisioonis jooksvat Briti komöödiasarja “Minu pere.” Tegemist oli kahe “eesti kutiga”, kes ei teinud midagi märkimisväärset, lihtsalt sõitsid rongis.

USA noorteseriaalis “Felicity” seati kahtluse alla Eesti toiduainete kvaliteet. Kui toidumürgitus niitis ühe peategelase maha, kõlas repliik: “Sa sõid liiga palju eesti šokolaadi.”

Eestiga puutus mõrvamüsteeriumi lahendades kokku piinlikult pedantne teledetektiiv Monk. Algul arvati, et tapatöö ohver on pärit kas Eestist või Lätist, hiljem selgus, et tegemist oli leedukaga.

Jennifer Gardneri kuulsaks teinud sarja “Alias” teise hooaja seitsmendas osas oli missiooni sihtpunktiks Eesti kummituslinn Paldiski. Päästmaks tegelase Vaugh’ elu, oli vaja hankida endisest tuumajaama personali treeningbaasist ainulaadset raviseerumit. Paldiskis ootasid peategelast Sydneyt ohtlikud seiklused–Nõukogude külma sõja aegsed saladused ei ole naljaasi!

Kas keskmine eestlane peaks tundma end puudutatuna, et USA popkultuuris kujutatakse teda ebaintelligentse mürgise šokolaadi tootjana? Või peaks hoopis rõõmustama nende väheste mainimiskildude üle – halba reklaami pole ju olemas?

Kui võtta Hollywoodi filmitoodangut tervikuna ja hinnata mitteameeriklasest positiivsete filmi- ja telekangelaste hulka, jääb see ilmselt miinimumi piiridesse. See-eest tüüpiline paharet on kas araablane, hiinlane või venelane. Ka siis, kui tegemist on “heade” mitteameeriklastega, on need tegelaskujud tobedavõitu. Vaid kõlbavad kas peakangelase ustavaks kaaslaseks või publikut naerutavaks imeliku aktsendiga narriks. Hollywoodis kehtib lihtne reegel: USA versus ülejäänud.