Eestlased määrasid Austraalia aborigeenide põlvnemise
Nüüdisajal pole kuigi raske jõuda Nuustakule, vahel kergemgi veel Pariisi. Kuid Austraaliasse jõudmine pole ikka veel eriti hõlbus. 50 000 aasta eest, mil Australian Airlines väidetavalt ei tegutsenud, pidi sinna jõudmine olema veelgi vaevalisem. Ometi asustasid tollased inimesed selle mandri just umbes sel ajal. Nende rännakut kergendas asjaolu, et meri oli tollal tunduvalt madalam ning Austraalia ja selle naaber Uus-Guinea maismaasillaga ühendatud. Euraasiast lahutas seda maalahmakat kitsas väin Wallace’s Line. Nii ei tulnudki saari hüppelauana kasutades meritsi kulgeda kaugemale kui vahemaa, mis lahutab meid Helsingist.
Ülipikk isolatsioon
Kuid kes siis ikkagi olid Austraalia algasukad? Arheoloogilised leiud on vastuolulised. Üllatuseks on sealt leitud üks maailma vanimaid, u 46 000 aastat vana moodsa inimese fossiil. Teadlased on aastakümneid vaielnud, kas Austraalia asustati ühe lainena või toimus see järk-järgult. Kiviriistu on näiteks leitud sealt väga erilaadseid ja dingod ilmusid saarele alles 4000 aasta eest. Nõnda on pakutud välja, et Indiast tuli teine laine. Mõned hiljutised molekulaarsed uuringud on väitnud isegi seda, et aborigeenid ja Uus-Guinea asukad erinevad üksteisest oluliselt. Seda ideed esitleb teaduskirjanik Jared Diamond ka eesti keeles ilmunud raamatus “Püssid, pisikud ja teras”.
Kuid nüüd näib asi olevat selge. Ja selle selguse taga on teiste hulgas ka Eesti geneetikud Georgi Hudjasˇov, Toomas Kivisild ja Richard Villems, kes on peagi Ameerika teaduste akadeemia toimetistes “Proceedings of the National Academy of Sciences” ilmuva artikli võtmeautorid. Kasutades uusi Austraalia ja Uus-Meremaa elanike DNA-koe-
proove, uuriti nende mitokondri DNA ja Y-kromosoomi variatsioone. Esimene neist annab infot põlvnemisest emaliini pidi, teine aga isaliini pidi. Teades põlvkondade vältel toimuvate DNA-mutatsioonide kiirust ja võrreldes Austraalia proove Aasia rahvastiku omadega, jõuti väga olulise järelduseni.
“Me saame nüüd selgitada mõningaid silmapaistvaid Austraalia rahvastiku ajaloo tunnusjooni ja kinnitada selle märkimisväärset isolatsiooni,” kirjutavad artikli autorid.
See tähendab seda, et esimestel Austraalia asukatel polnud märkimisväärset kontakti muu maailmaga tervelt kümnete tuhandete aastate vältel – see oli isegi tollases vähemobiilses maailmas harukordne.
Pole siis ime, et uudisel on jumet ja möödunud nädalal kommenteerisid seda mõjukad USA, Austraalia ja Saksamaa populaarteaduslikud väljaanded.
Seltskond, kes Austraalia asustas, oli suhteliselt väike. See ning isolatsioon ülejäänud maailmast viiski selleni, et Austraaliast leitud inimfossiilid on üksteisest nõnda erinevad.
“Üks ja siiani hinnatud hüpotees väitis seda, et holotseeni ajal, umbes 5000 aastat tagasi, toimus suur massiline migratsioon Indiast Austraaliasse ning see tõi sinna ka uued tööriistad ning dingo,” selgitab oma töö tähtsust artikli autorite reas esimesena mainitud Tartu ülikooli doktorant Georgi Hudjasˇov. “Järelikult, kui migratsioon toimus, siis me tõenäoliselt peame selle jäljed nüüdisaegses Austraalia aborigeenide geenitiigis üles leidma. Kuid meie andmed ei kajasta mingit hilisemat massilist migratsiooni Aasiast, sealhulgas ka Indiast Austraaliasse. Dingo ning uute tööriistade ilmumist on aga võimalik ühendada teiste protsessidega, näiteks palju arheolooge arvab, et uut tüüpi tööriistad oli Austraalia-sisene sõltumatu innovatsioon.”
Omaette populatsioonid
Praeguste arheoloogiliste ja geneetiliste andmete põhjal tekkis anatoomiliselt nüüdisaegne inimene 100 000–200 000 aastat tagasi Aafrikas, kust ta seejärel asustas maailma teisi osi. “Aafrikast rännati välja 60 000–75 000 aastat tagasi, migratsioon toimus India ookeani rannikut mööda ja oli suhteliselt kiire,” ütleb Hudjasˇov ning täpsustab, et esimene suur demograafiline ekspansioon toimus India poolsaare piirkonnas. Seal elanud inimlaste populatsioonid asendati, mitte ei segunetud nendega. Sealt liiguti edasi Ida- ja Kagu-Aasia ning Lähis-Okeaania, sh Austraalia ja Uus-Guinea suunas.
Kui nii, siis pidi ju Austraaliasse rändajatel ka Aasiasse sugulasi maha jääma. “Täpselt nii oligi. Üks osa meie esivanematest jäi näiteks Indiasse või Kagu-Aasiasse, teised jätkasid rännet itta ning lõpuks jõudsid Austraaliasse,” vastab Hudjasˇov.
Siis on kohane küsida, kes on austraallaste lähisugulased, kas Aasia populatsioonid või Uus-Guinea põlisrahvad. “Sellele saame anda kindla vastuse: meie tulemused näitavad, et Austraalia aborigeenid ja Uus-Guinea põliselanikud on fülogeneetiliselt üksteisega kõige lähemalt seotud ning mõlemad on pärit ühest rajajapopulatsioonist.” Küll aga on see seos väga vana, pärast lahknemist toimus viimane geneetiline kontakt ehk geenivool nende kahe populatsiooni vahel umbes 30 000 aastat tagasi. “Kindlasti leiame Austraalias ka mõne üksiku Aasiale või Euroopale spetsiifilise liini, kuid need jõudsid sinna tänu inimese hilisematele liikumistele, näiteks kolonisatsiooni ajal,” ütleb Hudjasˇov.
Kummalisel kombel jõudsid nüüdisinimesed Aafrikast Austraaliasse vähemalt 10 000 aastat varem kui Euroopasse.
Uued eurooplased avastasid Lõunaookeanis asuva hüpoteetilise tundmatu maa – millele Klaudios Ptolemaios pani oma 2. sajandi kaardil nimeks Terra australis inkognita – alles aastal 1606, mil maabus seltskond hollandlase Willem Janszooni juhtimisel.
Teine suurem Austraalia asustuslaine algas 50 000 aastat pärast esimest – 18. sajandi lõpul, mil Briti võimud hakkasid Austraaliasse vedama sunnitöölisi. Koloniseerimise alul oli aborigeene vähemalt pool miljonit.
Kuni 1947. aastani soodustati Austraaliasse eeskätt briti päritolu inimeste sisserännet. Iroonilisel moel kehtis immigratsioonipiirang kõige kauem Aasiast pärit inimeste suhtes – nende suhtes, kelle kaudu Austraalia inimestega asustati.
