Eestlased päästaksid paberi ja papi sortimisega aastas üle miljoni puu
Eesti elanikud toodavad aastas umbes pool miljonit tonni olmejäätmeid. Sellest 70 protsenti satub prügimägedele. Hollandis, Taanis ja Rootsis jõuab prügilatesse aga alla viiendiku, mõnes riigis isegi alla kümnendiku jäätmeist. Seal tehakse jäätmetest uut paberit-pappi, klaasi, metalli ja komposti.
Keskkonnaministeeriumi andmeil jõuab eestimaalaste käte vahelt prügimäele aastas ligi 70 000 tonni vanapaberit ja pappi. See on 1300 raudteevaguni-täit. Iga tonn töödeldud paberit säästaks 17 puud, 3000–4000 kilovatti elektrienergiat (keskmise eramu aastane energiatarve), 30 kuupmeetrit vett. Õhku jääks paiskumata 27 kilogrammi heitmeid.
Kalle 9. korruselt
Keskmiselt üle päeva hõikab naine Kallele: “Kuule, ämber on täis!” Kalle viskab jope selga ning kaob susside sahinal, prügipange sang kohusetundlikult pihku surutud, liftiuste taha. Varem toimis üheksakorruselises majas prügisaht. Tõsi, lehk natuke segas, aga muidu oli mugav. Nüüd seisavad õues lukustatud raudtara taga kaks prügikonteinerit. Paberi- ja papikonteinerisse poetab mees kingakarpi pressitud ajalehed ning pestud ja laiaks vajutatud piimapakid, mis naine talle kaenla alla kaasa torkas.
Teise konteinerisse kallab mees prügiämbri sisu. “Ah, iga-päevane kraam,” annab Kalle koeraga jalutavale ühistu esimehele aru. “Kartulikoored, küünelakieemaldi järele haisevad vatitupsud, naise juuksekarvapuntrad, poja katkine CD, tühi loputatud kõrvitsasalati purk, patakas läikivsiledaid reklaamlehti, õunasüdamed, lambipirn, majapidamispaberi märjad nutsakad, tühi ohatisekreemi tuub, kohvikruusi killud, kuivanud nelgid, kalaroots, hapukoore kilepakk, hallitanud saianukk, kanakondid, augulised sokid, viinerikiled, kellapatareid, ah, tead küll.”
“Kartulikoori ei tohi!” hüüatab ühistu esimees. “Niikaua võin, kuni sa pole ühistule biolagunevate jäätmete konteinerit tellinud,” vastab Kalle ja on rahul, et kellapatareid jäävad proua majaesindaja tähelepanuta. “Ah, jõuan ma siin sõdida ja prügitünne nõuda,” rehmab Kalle kodus käega. “Linna mööda neid nüüd ka otsima ei hakka. Pole aega ega autot.” “Mõtle globaalselt!” manitseb Kalle teismeline tütar. “Sajandi keskpaigaks pole meil sinusuguste pärast puhast vett ja me viskleme CO2 mürgituses.”
Narr oleks kondi mõõdud ette anda
Eesti jäätmekäitlejate liidu tegevjuht Margit Rüütelmann peab Kalle nagu ka teiste prügiteemaga kimpus olevate kodanike reaktsiooni ja suhtumist mõistetavaks. “Inimesed on harjunud viskama kõike ühte konteinerisse ja nüüd järsku tuleb käituda uutmoodi – koguda prügi liigiti ja otsida konteinereid,” ütleb ta. “Loomulikult tekitab see vastuseisu. Harjumusest tahab inimene ikka vanamoodi käituda, kuigi loogiliselt võttes on uus meetod parem, säästab rahakotti ja keskkonda.”
Rüütelmanni sõnul on prügi liigiti kogutud juba varem. “Mäletan oma lapsepõlvest, et pudelid said taarapunkti viidud, vanapaberit sai kogutud, mingil perioodil oli ka viiekorruselise maja trepikoja ukse juures anum köögijäätmete tarvis,” meenutab Rüütelmann.
Võti peitub teavitamises ja selgitamises – suhtumise muutmises. Ja nii nagu igasse tegevusse, tuleb ka prügi liigiti kogumisse suhtuda kaine mõistusega ning pilli mitte lõhki ajada, soovitab ta. “Kui palju ühte prügipange neid kuivanud nelke ja õunasüdamikke ikka tekib? Narr on anda lihakontidele ette mõõdud, et mis on suur ja mis väike.” (Suured kondid tuleb visata olmejäätmete, väiksed biolagunevate hulka – toim.) Ta nõustub, et teemat on raske ühistu üldkoosolekul käsitleda, sest täpselt nii palju, kui on inimesi, on ka eri arvamusi ja ellusuhtumisi.
Üht-teist saab keskkonnateadlik prügisortija ka tõrksa ühistuta ära teha. Näiteks alustada kodus jäätmete liigiti kogumist ja viia need pärast õigesse konteinerisse. Tõsi, rahaliselt ta midagi ei võidaks. Kui aga ühistul on tellitud eraldi paberi- ja papikonteiner, peaks see varsti olema tunda ka rahalises mõttes. Nimelt on eraldi kogutud jäätmete üleandmise hind odavam kui segaolmejäätmete oma.
Kalle prügiämbri sisu ehk mis kuhu käib:
•• Loputatud kõrvitsasalati klaaspurk lähimasse pakendikonteinerisse. Kui purk on must, siis nn tavalisse, segaprügi- ehk ametliku nimega olmeprügikonteinerisse.
•• Küünelakieemaldajaga läbiimbunud vatitopid, ohatisekreemi tühi tuub (tegu on määrdunud pakendiga), kruusikillud, aukudega sokid, viinerikiled, kilest hapukoorepakk – kõik olmejäätmete hulka.
•• CD-plaat – olmejäätmete hulka, nagu ka kassetid ja vinüülplaadid.
•• Elektripirn olmejäätmete hulka. Säästupirn ja kellapatareid tuleb viia ohtlike jäätmete konteinerisse või jäätmejaama.
•• Läikivad reklaamlehed ja pestud, kartongist piimapakid pakendikonteinerisse. Pakendiseaduse järgi pole tegu tavalise papitükiga, vaid pakendiga. Kui piimapakk on loputamata, saab selle visata segajäätmete konteinerisse.
•• Kartulikoored, õunasüdamikud, majapidamispaberi märjad nutsakud, kanakondid ja kalaluud, kuivanud nelgid ja hallitanud saianukk lähevad biolagunevate jäätmete konteinerisse. Et Kalle majas pole ühistu juhatus seda tellinud, ei jää üle muud kui need olmejäätmete konteinerisse visata. Biolagunevate jäätmete konteiner on suurele kortermajale kohustuslik.
Jäätmeid aitas liigitada Margit Rüütelmann.
Nõuded erinevad piirkonniti
•• Omavalitsustes on prügi sortimise nõuded sätestatud jäätmehoolduseeskirjas. Erinevalt Tallinnast pole mujal Eestis vaja eraldi koguda biolagunevaid jäätmeid.
•• Tallinna üheksakorruselisel kortermajal peavad olema segaolmejäätmete konteiner (nn tavaline prügikast), biolagunevate jäätmete konteiner ning paberi- ja papikonteiner. Pakendikonteiner peab korrusmajade piirkonnas olema paigaldatud arvestusega üks konteiner keskmiselt 450 korteri peale. Nende paigaldamise eest hoolitsevad taaskasutusorganisatsioonid. Kui sinu piirkonnas pakendikonteinerit pole, anna neile sellest teada. Konteiner paigaldatakse ja seda tühjendatakse tasuta.
Väljavõtteid Tallinna jäätmehoolduseeskirjast:
•• Rida-, korterelamutes jne tuleb taaskasutatavaid jäätmeid koguda liigiti: paberit ja kartongi, kui kinnistul on vähemalt viis korterit; biolagunevaid jäätmeid, kui kinnistul on vähemalt kümme korterit.
•• Biolagunevate jäätmete liigiti kogumise kohustust ei rakendata elanikele vähemalt kümne korteriga elamu puhul juhul, kui sellel kinnistul tekkivad biolagunevad jäätmed kompostitakse nõuetekohaselt samal kinnistul, ja korraldatud jäätmeveo vanalinna piirkonnas.
•• Pakendite ja pakendijäätmete üldkasutatavate konteinerite asukohad on kirjas ka Eesti Taaskasutusorganisatsiooni ja Eesti Pakendiringluse koduleheküljel (vastavalt www.eto.ee ja www.pakendiringlus.ee).
Korralda kodune prügikogumine
•• Prügi sortimiseks pole vaja mitut eraldi kasti. Piisab, kui soetada endale näiteks äravõetavate lahtritega prügikast ja seda korralikult puhastada.
•• Esimene suurem lahter jäta segaolmejäätmetele, milleks on näiteks määrdunud pakendid, vahatatud paber, kile, komposiitpakend (kokku liimitud kile ja paber), foolium, kosmeetikatoodete topsikud, köögis ja vannitoas ülejäävad nuustikud, lapid, seebitükid, hambapastatuubid, hügieenisidemed, mähkmed, tekstiilesemed, elektroonikat ümbritsev vahtplast jne.
•• Teine pakendilahter on taaskasutatava prügi jaoks – sinna sobivad veega loputatud (kuivatada ei ole vaja) ja kokku surutud pandimärgita pakendid (nn tetrapakid, klaaspudelid, plastkarbid jne), samuti kilekotid.
•• Kolmas lahter hoia köögijäätmete kogumiseks – sinna sobivad toidujäätmed, kasutatud majapidamispaber, teepakid, kohvipuru ning närtsinud lilled.
NB! Prügi sortimisel arvestage mõistlikkuse printsiipi – kui pakendit pole võimalik nõudepesuvahendi ja kuuma veeta puhtaks pesta, siis on õigem panna see olmeprügi hulka.
Kui te siiani pole jäätmeid sortinud, siis nüüd on huvitav jälgida, kui palju vähem tekib segaolmejäätmeid pärast seda, kui nende hulgast on välja võetud taaskasutatav materjal. Vähemalt kolmandiku võrra võiks segaolmelahtrisse sodi minna küll.
Keskkonnaministeerium
