Ei ole ainult vares ja varblane

Tallinna Loomaaias toimunud linnuvaatlusel tuvastasid ornitoloogid viiskümmend linnalindu, kes loomaaia leival pole. Kell kaheksa pühapäeva hommikul kogunes Loomaaia väravasse sadakond binoklitega inimest. Osa neist olid üliasjalikud lapsed igivana pikksilm või binokkel kaasas.

Tuli ka veendunud loodussõpru, kelle binokkel ja sturma on näinud nii tormi kui tuuli. Teistel olid jälle loodusvärvi tunked ning kaasaegne vaatlustehnika ja teleobjektiiviga fotoaparaat. Kolmandal lips, hästiistuv ülikond ja randmekotike.

Tegu oli 1921. aastal loodud Eesti Ornitoloogiaühingu korraldatud Birdwatchi-nimelise (linnuvaatlus, kuid ka teised linnukaitse-nimelised üritused) üritusega, mida korraldatakse juba kaheksa aastat.

Ühingu projektijuhi Toomas Jüriado andmetel korraldati kevadisi linnuvaatlusi eelmisel pühapäeval üle Eesti. Õnnelikumad vaatlejad said kokku 139 liiki, mis on Eesti kohta suur arv, sest meil on kokku umbes 340 liiki linde pluss veel mõned juhukülalised, kes meie kandis ei ela.

"Ma arvan, et selle ööpäeva jooksul nähti pooled Eestisse saabunud lindudest ära," lausus Jüriado. Kui mina oleksin vaba täisaruga metsvint, siis mina loomaaeda nägu ei näitaks. Mati Kaal arvab vastupidist, sest loomade toidukausside ümber tiirleb igati liigirikas linnustik.

Loomaaias jooksevad vabalt ringi metskitsed, rebased, kärbid ja pesitsevad mitmed linnud nagu näiteks nurmkanad. Üle Paldiski maantee asuvast roostikust tulevad veelinnud loomaaed toitu otsima. Mõned tuttvardid on näiteks linnuvaatluseks mõeldud roostikualale pesa teinud.

Kell kaheksa on linnu jaoks hilja

"Siit Veskimetsast leidsin ma aastate eest oma esimese kiivitajapesa," ohkab üks ornitoloogidest. Loomaaia direktor Mati Kaal mõtiskleb selle üle, millal ta viimati linnuvaatlusel käis. Mullegi meenub Noorte Loodussõprade ringiga bussisõit linnaäärsele kalmistule kell viis hommikul, et kuulata, mis häält ööbik ikkagi teeb. Oli see viisteist aastat tagasi? Kakskümmend? Kas ma vahepeal üldse mõnd lindu tähele olen pannud?

Birdwatchi käigus vaadeldakse ja määratakse hulgakesi linnuliike ning saadetakse enimesinenud liikide nimed maailmaorganisatsioonile. Maailma suurima linnukaitseorganisatsioonide ühendus BirdLife International korraldatud linnuvaatlused toimuvad tavaliselt oktoobris, aga see aeg pole meie kliimas kõige sobivam.

"Me otsustasime, et lihavõtete järgne pühapäevahommik on sobiv," sõnas Toomas Jüriado Eesti Ornitoloogiaühingust, kuhu kuulub 730 liiget. Ornitoloogid kurdavad, et ilm on liiga ilus ja kellaaeg liiga hiline. "Kell kaheksa hommikul päikselise ilmaga ei viitsi linnud enam laulda," seletas bioloog Heiko Kruusi, kes tööpäevadel kujundab ajakirja Nädal ja vahel ka Eesti Loodust. "Kella viie ajal hommikul uduse ilmaga on metsas tõeline laulupidu."

Heiko Kruusi, kelle seltskonnas meie tiivulisi uurima läheme, on üks ornitoloogidest, kes tiivuliste hulgas aitab vahet teha. Teist seltskonda juhendab tema kooliaegne õpetaja, praegune Lilleküla Keskkooli pedagoog Linda Metsaorg, kolmandat ornitoloogiaühingu juhatuse liige Peep Veedla, neljandat ühingu projektijuht Mati Kose.

Esimene häälitseja –merikotkas

Metsa vahele jõudmiseks tuleb kotkaste puuride vahelt läbi minna. Merikotka jõuline hõiklemine kostab veel kaugele metsa vahelegi. Ülaste ja sinilillede vahel kõrguvate raagus puude otsas on linnud nagu peopesal. Ükski leht ei varja.

"Tihane," teatab Kruusi. Meiega seltsinud Mati Kaal räägib, et linnas tekib lindude laulu slängielemente: kui vanasti kostis tihase laul sitskleit-sitskleit, siis nüüd on laul lühemaks ja lohakamaks jäänud, nagu siidkleit-siidkleit.

Eemalt paistab varese pesa. Kaks poisikest üritavad nende jaoks liiga laia binoklivahet kitsamaks kruttida ega saa sellega hakkama. Järgmisega võtab laulu üles metsvint: siit-siit-siit, metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk! Teda ennast näevad vähesed valitud.

Hetkeks toksib suur kirjurähn. "Ei tea, kas see on isane või emane," võtavad mehed jutuotsa üles. Huvitav, mille järgi nad otsustasid, et see on suur ja kirju, mitte väike ja must rähn?

Korraks pistab metsa vahelt nina välja metskits. Õismäe vahetus läheduses mõjub tema tulek nagu ilmutus. Kits vaatab meid pisut ja lahkub väärikal kõnnakul ega viitsi isegi sammu kiirendada. Kusagil lähedases aias haugub verejanuliselt ketikoer. Koerte tõttu ongi loomaaia mitmekümnepealisest kitsekarjast üksikud järgi jäänud.

Järgmise etteastega astub üles lehelind. Selline kaunis väike ja roheline laulja. "Nende määramisega salu- ja muudeks lehelindudeks on igavene tegu, nad erinevad ainult värvitoonide ja tiivasulgede pikkuse poolest," seletab ornitoloog. Ta näitab raamatust pilti ka, sest lehelinnust kostab vaid laulu.

Väike rõõmus punarind

Kraavist tõuseb lendu kaks sinikaelparti. Siis jäävad linnuvaatlejad kõik korraga sinisesse taevasse vaatama, nagu loodaks seal mõnd ilmaimet näha. Nagu hakkaks äkitselt õhk laulma. Aga õhk laulabki ja samaaegselt langevad taevast alla põldlõoke ja tõuseb puu otsast lendu laulu alustanud metskiur.

Mööda maad keksib ringi väike linavästrik. Korraga tuleb Õismäe aia poolt pikkade hüpetega jänes. " Ilmselt käis poes mune toomas," arutavad vaatlejad kohati tõsimeelselt. "Tal on vist seal pesa." Jänes teeb näo, et läheb kohe poodi tagasi.

Tiigil on terve hulk parte, varte ja muidki tiivulisi. Kajakate väljakannatamatu lärm ja Õismäe valged majaderead ülieredas kevadpäikeses mõjuvad tööstuspoeesiana. "Linnas on tavaliselt tegevad naerukajakad, siin mere ääres on näha ka hõbekajakaid ja kalakajakaid," seletab Heiko Kruusi.

Mati Kaal lubab, et Rebasemäel elab rebane, aga rebane nägu ei näita. Seevastu istub otse lepaoksal väike vapper punarind ja laulab rind õieli nagu rõõmus robin muiste. Inimestest ei tee ta üldse välja. Ükski rästas, ei mobiilihelina ära õppinud musträstas, kes kõike matkida armastab ega ükski teine, näole ei anna. Siis esineb rästa osas Mati Kaal. "Vahel võib meelitada mõne rästa niimoodi kohale," ütleb Kaal ja vilistab rästa kombel edasi.

Kaal jutustab nurmkanadest, kes enne kandsid nime põldpüü ja kes mitmete kaupa pesitsevad selles loomaia nurgas, kus muidu euroopa naaritsaid kasvatatakse. Puuride vahel ilmutavad ennast suuremal hulgal varblased. Rohusööjate juures tervete pesakondade kaupa, kiskjate juures mõned harvad isendid.

Kell 9.45 tõmmatakse otsad kokku

Viis linnuvaatlejate gruppi saab väravas kokku ning hakkab omavahel vaatlusmärkmike tulemusi võrdlema. "Mina nägin varti," seletab üks. Keegi räägib väiketüllist, teised porrist. Igal juhul saadakse kokku viiskümmend liiki.

Järgmisel hommikul juhtun kella kuue ajal kuulama väljas toimuvat kontserti ja arutan endamisi, et kas see ikka hoopis päris rästas või on Mati Kaal.

Kevadine linnuralli kahe päikeseloojangu vahel

"Esimest korda sai kevadvaatlus tehtud 1998. aasta 11.-12. aprillil," räägib tänavuse kevadvaatluse koordinaator Toomas Jüriado. "Ehkki ilmataat vedas meid toona väga kõvasti alt, läks see üleskutse hiilgavalt korda: Eesti Ornitoloogia Ühingu kontorisse tuli andmeid 93 üksikvaatlejalt või vaatlejate rühmalt. Kokku vaadeldi 142 linnuliiki, üksiknimekirjade pikkus varieerus ühest liigist 106-ni. Sisemaavaatlustest oli pikimas nimistus 85 liiki.

Möödunud aastalgi polnud ilmataat 3.- 4. aprillil just kõige heatahtlikum: oli tuuline ja jahe. Ometi sai mitu eelmise aasta rekordit löödud. Nii tuli vaatlusnimekirju kokku 207, vaadeldud linnuliikide üldarv tõusis aga 152-ni."

Tänavune üle-eestiline linnuvaatlus toimus kolmandat korda kevadel. Oodatud oli kõigi huviliste, sealhulgas õpilaste ja loodussõprade ringide kaasalöömist. Mida rohkem osalejaid, seda enam võimaldab see meie linnuliike tundma õppida. Linnuvaatluse sisu on väga lihtne: kirja pandi kõik linnuliigid, keda nähti või kuuldi 22. aprilli päikeseloojangust kuni 23. aprilli päikeseloojanguni. Osalejad pidid tegema hinnanguid iga linnuliigi arvukuse kohta ja märkisid üles vaatluse piirkonna.

"Loomulikult võib vaatluse ette võtta ka nn. linnurallina," seletab Toomas Jüriado. "Sõita autol läbi kasvõi kogu Eesti ja registreerida linde erinevates piirkondades."

Vaatlustulemused teatatakse Eesti Ornitoloogiaühingusse kohe vaatlusejärgsetel päevadel kas posti teel või elektronpostiga. Pärast kokkuvõtete tegemist saadetakse need ka osalejatele.

Piret Tali