Just suurte sotsiaalsete kriiside perioodidel on toimunud ka kõige suuremad muutused moedisainis, mis otsekui raputatakse üles oma ühtlaselt tuksuvast rutiinist ja vahest ehk liiga enesekesksest süsteemist.

Esimesele maailmasõjale järgnenud 20ndatel kerkisid esmakordselt kleidiääred, kadusid korsetid ja toimusid muud naisi vabastavad revolutsioonilised muutused. Lähiajaloost võib näiteks tuua Vietnami sõja, mil tollased ühiskondlikud liikumised tõid endaga kaasa muuhulgas mikrominid.

Mistõttu võib ka nüüd oodata suure tõenäosusega eelnevast üllatavamaid ja revolutsioonilisemaid lahendusi. Mini juurde pöördumise ajastamise juures ongi huvitav see, et tänapäeva mood, mis laeb end mineviku, eriti lähimineviku erinevate kümnendite tendentsidest, võtab ette ka need vanad tuntud ja järelekatsutud moetööstuse reaktsioonid ühiskonnas toimuvale. Aga eks sedagi omal erilise, uue sajandi kiiksuga.

Kokkuvõttes – moenädalail esitatud segu tugevatest ja teotahtelistest 80ndatest ning helge tuleviku lootuselistest 60ndatest peaksid pakkuma piisavalt optimistlikku väljavaadet tulevasse sügisesse.

Londoni moenädal, mis on tuntud oma radikaalsuse ja iroonia poolest, oli ka seekord riskijulgem kui kindlale kasumile orienteeritud ameerika moetööstus. Kollektsioonide nimed nagu „Ground Zero“ ja „Lennates moest hoolimata“ ning jakkidele tikitud valged rahutuvid rääkisid enda eest. Futuristliku meeleolu tõi välja näiteks Sophia Kokosalaki oma lühikeste valgete-hõbedaste kleitidega. Laupäeval alanud moenädalat saatis samaaegselt alanud protestimarssijate rongkäik, jättes endast ka moeetenduste sündmuspaikadele maha sõja-vastaseid loosungeid.