Eksinud metsloom jääb abita
Inimeste komme metsaelanikke koju tassida võib loomale maksta elu
Ronk Jasha on Tallinna loomaaias elanud kaks aastat. Linnupojana juhuslikult loomaaia lähistele patseerima tulnud ronk ei tahtnud enam lahkuda ning on nüüd inimestega nii harjunud, et ei tuleks looduses iseseisvalt toime.
"Meil on siin peaaegu terve Eestimaa fauna esindatud – inimesed on neid kokku tassinud," tunnistas loomaaia talitaja Liivi Allas. "Tagasi neid enam saata ei saa, kasvõi juba seetõttu, et neil on võõras lõhn küljes ja teised loomad ei võta neid omaks."
Eksinud loomal pole õiget abistajat
Vähemohtlikud loomad nagu kitsed, siilid ja oravad uitavad vabalt loomaaia territooriumil. Talitaja Imbi Tanieli sõnul on metsloomade loomulikust keskkonnast ära toomine põhjendatud ainult siis, kui loom on viga saanud, samuti siis, kui loomalapse ema on päris kindlasti hukkunud.
"Kui looma on valesti toidetud, pole temaga enam midagi teha, ta sureb," selgitas Taniel, kelle kinnitusel tuleks loomaaiast vähemalt nõu küsida, mida leidloomaga peale hakata. Muret teeb loomaaia töötajaile ka see, et leidlooma tervislik seisund ei ole teada – sageli võib ta olla nakkusekandja ning sel viisil seada ohtu teiste loomade tervise.
Oma keskkonna kaotanud metsloomadele või -lindudele antav abi on üsna juhuslik, sest selleks pole vahendeid. Nigula looduspark ja Tallinna loomaaed püüavad jõudumööda küll metsaelanikele süüa ja vajaduse korral arstiabi anda, kuid leiavad, et riik võiks selles küsimuses rohkem vastutustunnet üles näidata.
"Meie roll ei ole tegelikult eksinud loomi aidata, kuigi sageli toovad inimesed looma või linnu meile," kinnitas Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal, kelle sõnul on mujal maailmas niisugune abi just riiklikult korraldatud. "Budapestis näiteks eraldas riik raha ja looma-aed kureeris tegevust. Ka meil tuleks niisugune variant kõne alla."
Inimene ei oska loomadega käituda
Kaal märkis, et suvalise looma puudutamine või üleskorjamine on tavalisele inimesele lausa eluohtlik. "Loomi ei tohi käperdada. Marutõbi on ju lausa surmaga lõppev haigus, see on väga tõsine asi," hoiatas ta. "Kuna see probleem on ka tervisega seotud, siis võiks tervisekaitse ja keskkonnaamet pead kokku panna, et seda lahendada."
Pärnumaal asuva Nigula looduskaitseala direktor Enn Vilbaste möönis samuti, et vigastatud või eksinud loomade ellu tagasi aitamise eest ei vastuta otseselt keegi. "Eks see meil üks põlve otsas nokitsemise töö on," kurtis ta. "Karupojad peame sülle võtma ilma uimastamata, aga mõelge, mida karu teha võib. See on suur risk." Vilbaste sõnul ei ole looduskaitseala töötajad metsloomade tõttu siiski viga saanud. Töisemad ajad Nigulas on kaks korda aastas – siis kui loomad kevadel poegi ilmale toovad ning sügisel, lindude lõunasse lendamise ajal. Teateid leitud luikede kohta saabub praeguseni. "Ka linnud või-vad olla ohtlikud," hoiatas Vilbaste, "nende kohtlemisel tuleks samuti ettevaatlik olla. Valge toonekure nokalöök on tõeliselt valus. Pealegi kipub ta silmi ründama."
"Lõputult ei jõua ka meie aidata, kuigi me püüame teha, mis vähegi võimalik," tunnistas Vilbaste ja lisas, et eriti kurvastab looduskaitseala töötajaid see, et paljud loomad on viga saanud inimeste pahatahtlikkuse tõttu.
Vigastatud metsaelanik sureb
"Vahel on küll nii, et ei suuda looma aidata. Murtud luude lahasesse panemisega saame hakkama, aga kui loom on ikka autolt löögi saanud ja tal on suured sisemised vigastused, pole meil vahendeidki, et teda opereerida," rääkis ta. "Siis on nii, et kui sureb, siis sureb." Vilbaste nentis siiski, et sel aastal on looduskaitseala töötajad saatnud 80 protsenti leitud loomadest oma normaalsesse keskkonda tagasi ning see on väga hea tulemus. Heaks loetakse juba seda, kui aidata suudetakse 50 protsenti leitud loomadest-lindudest.
Keskkonnainspektsiooni peadirektor Heiki Nurmsalu nõustus, et eksinud metsloomade abi osas on Eestis hetkel tõesti tühi koht, kuid arvas, et inspektsiooni reformimise käigus taastatakse kunagine looduskaitse valvetelefon, mis võtab appikutseid vastu ka töövälisel ajal.
Kuni see ei toimi, soovitab ta ebaharilikku keskkonda sattunud linnust või loomast teatada politseisse. "Üldiselt ei tasuks inimestel loomi ülemäära poputada ega loodusele sellega karuteenet osutada," leidis ta.
Vilbaste soovitab inimestel, kes looma või linnu leiavad, helistada Nigula looduskaitseala loomade turva-kodusse või Tallinna looma-aeda. "Mida kiiremini helistada, seda parem, meie inimesed sõidavad kohale ja võtavad looma oma hoole alla. Olgu siis tegemist varese või metskitsega, erandeid me ei tee," ütles ta.
Allumatu loom kolib kodust loomaaeda
Tallinna loomaaias on hulk loomi, kelle inimesed on rõõmuga koju viinud, kuid hiljem nende üle kontrolli kaotanud. Niisuguste elanike hulgas on kilpkonni, madusid ja ahve.
Ahvitüdrukud Elizabeth ja Quincy sattusid loomaaeda laevalt, mis nad salakaubana Aafrikast ära tõi. Elizabethi kodumaa on Keenia, Quincyl Elevandiluurannik. Tõenäoliselt toodi mõlemad loomad müügiks. Talitaja Imbi Tanieli sõnul on ahvi-äri Euroopas üsna levinud. Inimesed tahavad ahvi koduloomaks, mõnedes riikides on ahvielundid delikatessroaks. Rahvusvahelised konventsioonid keelavad ahve kodumaalt ära tuua, nii reisivad loomad salakaubana. Talitaja Liivi Allase sõnul ulatus ühe inimahvi hind juba vene ajal 11 000 dollarini, praeguste hindadega pole ta kursis.
Salakaubaloomade reisitingimused on reeglina rängad ning hulk loomi sureb võõrale mandrile jõudmata.
"Quincyt peeti hirmsates tingimustes, ilmselt kusagil punkris. Kui ta meile jõudis, oli tal stomatiit ja suust tuli veel kaua aega verd. Joostes hakkab ta praegugi hingeldama," kirjeldas Allas, "keegi ei tea ka, kui palju ahvi-emasid või teisi sugulasi selleks maha tapetakse, et seda ühte kätte saada." Tanieli sõnul ei erine ahvilapse hooldamine kuigi palju inimlapse omast. "Ta on nagu imik," möönis ta.
Talitajad tunnistasid, et ahvid ei ole koduloomaks loodud, paraku veenduvad inimesed selles liiga hilja ning on varem või hiljem sunnitud pärdiku loomaaeda tooma.
Helen Eelrand
