Elundite kinkimine on üllamast üllam tegu
Inimelul ei ole hinda. Siiski saab kinkida võimaluse elada või taas nägijaks saada. Eluajal läbimõeldud otsuses saame kõige paremini avaldada omakasupüüd-
matut soovi – olla elundidoonor.
TÜ Kliinikumi Kirurgiakliiniku transplantatsiooni koordinaator Hele Nurme hoiab kolm nädalat järjest mobiiltelefoni haardeulatuses, sest tema kord on valves olla. Transplantatsiooni koordinaatorina nõustab ta potentsiaalse doonori lähedasi ning suhtleb doonororganit vajavate patsientidega, kõikide doonororganeid või kudesid vajavate meeskondadega jne. Ja olukord, kus keegi annab ja teine saab, võib tekkida ülikiiresti ning vajada kohest tegutsemist.
Maise keha pärandamine
Potentsiaalseks elundidoonoriks satub saatuse tahtel intensiivraviosakonnas ajusurma surnud inimene. Meditsiiniliselt määratakse surm, kuid kopsud ja süda doonoril veel töötavad. Andmise ja saamise muudab keeruliseks fakt, et doonor peab selleks hetkeks olema oma tahte juba avaldanud. Ehk tegemist on nagu testamendiga, millega pärandame maise keha. Eestis teevad kirurgid neeru-, maksa- ja kudede siirdamisi, millest sagedasemad on neerude ja silma sarvkesta operatsioonid. Lisaks saab jala amputatsiooni asemel asendada suured veresooned, suuri ortopeedilisi probleeme ravida luukoe asendamisega jne.
Kirurgiakliiniku uroloog-transplantoloog dr Aleksander Lõhmus viib läbi doonororganite eemaldamise operatsioone ja siirdab doonorneere. Tema sõnul on üle viiekümne aastase praktikaga neerusiirdamine selge ja väljatöötatud operatsioon.
Siiski ümbritseb doonorlust ja siirdamist hulk müüte, mis on pärit filmidest ja kuulujuttudest. Esiteks ei saa n-ö hõlma alt keegi organit osta ja müüa, operatsioonideks vajatakse süsteemi ja meeskonda. “Organil pole hinda – nagu pole hinda ka inimelul. Sellega ei saa kaubelda,” kinnitab dr Lõhmus.
Samuti ei tea tavainimene sageli, mida tähendab ajusurm. See on seisund, kus inimese aju ei saa enam verd ja on lakanud töötamast. “Meditsiiniliselt on sobilik ajusurma võrrelda giljotiiniga – pea ei ole enam osa kehast, seega inimene on surnud” täpsustab dr Lõhmus.
Selleks, et emotsionaalselt raskel hetkel suuta vastata küsimusele, milline oleks meie lähedase inimese soov, peaks olema elundidoonorlusest varem räägitud. Hele Nurme sõnul sattus doonoriks noor tütarlaps, kes oli koolis inimeseõpetuse tunnis sellel olulisel teemal arutlenud ja oma arvamusest ka perele rääkinud. Olukord oli keeruline, sest lapsevanem ise oli doonorluse vastu. Määravaks sai siiski tütarlapse soov.
Kui elundite kinkimise otsus on varem langetatud, saab seda soovi kriitilisel hetkel kinnitada ja arutelu, milleks sageli ka ei jätku aega, ei pea lähedasi koormama. Võimalik on allkirjastada oma soov ka doonorikaardil. “Kui inimene on allkirjastanud oma soovi, tähendab see, et ta on selle mõtte lõpuni mõelnud,” väidab Hele Nurme. Alati küsitakse arvamus üle ka potentsiaalse elundidoonori lähedastelt, et vältida doonorikaardi täitmist mitte omal tahtel vms. Kui inimene oma edaspidise elu jooksul meelt muudab, võib ta doonorikaardi hävitada ja sellest omakseid teavitada.
Dr Aleksander Lõhmuse sõnul saab saatuslik ahel sageli alguse avariist, lõhkenud veresoonest või peatraumast. Kannatanu satub intensiivraviosakonda ning mõnikord tuleb diagnoosida ajusurm. Enamasti suudetakse patsient siiski päästa.
Eestis on ooteaeg lühike
Meditsiiniliselt tähendab ajusurm inimese surma, mille registreerimiseks on vajalik teostada korrektne jälgimisprotseduur ehk täita ajusurma protokoll. Ajusurma protokolli allkirjastavad neuroloog ja anestesioloog. Protokolli lõpetamise kellaaeg ongi inimese surma aeg ehk surnuks tunnistamise aeg. Edasi hoitakse intensiivravis juba surnut, kelle süda ja kopsud aparaatide ja ravimite ajal töötavad, kuid tema paranemine ei ole enam võimalik,” selgitab dr Lõhmus.
Vajadusel transporditakse doonororgan mujalt Eestist Tartusse, Eesti ainsasse siirdamiskeskusesse. Samuti on võimalik viia eluvajalik annetus lähinaabrite juurde, kui meil ei leidu sobivat organi saajat. “Doonorlus on ano-nüümne. Selleks, et kaitsta organi saajat,” kinnitab Hele Nurme. Tema sõnul elab Eestis hetkel ca 350 endist neeruhaiget, kes on saanud uue elu doonororgani abiga.
“Ühest doonorist saab abi 2 neeruhaiget, võib olla lisaks veel 1 maksahaige, 2 nägemishädadega patsienti, lisaks saab kasutada mitmesuguseid luu ja veresoone osipreparaate.
Eestis on ooteaeg lühike ja ootelehel olevate haigete absoluutarv väike. Samas peab silmas pidama, et iga oodatud aastaga halveneb ootelehel oleva inimese tervis,” räägib dr Aleksander Lõhmus.
Paavst Johannes Paulus II sõnum
•• Paavst Johannes Paulus II andis oma soosiva hoiaku nii elundidoonorlusele kui ka organite siirdamisele, sõnastades seda nii: “Ärge võtke oma organeid taevasse kaasa. Seal teatakse, et neid vajatakse maa peal.”
•• See sõnum peaks andma kinnitust kõigile kahtlejatele. Mõtle just nüüd, saabuvate pühade eel, et teistele saab head teha, saab anda midagi ülimat. Elundidoonorlus on omakasupüüdmatus, mille eest tasu ei saada. Kuid see on võimalus anda midagi hindamatut olukorras, kus sind ennast kahjuks päästa ei ole võimalik.
Hetkel ootab doonorneeru Eestis 48 inimest. Doonormaksa ootab 3 ja silma sarvkesta 122 inimest.
