Endel Tulving: “Ühte ja ainsat mälu pole olemas.”
Ma kõnnin tänaval, ei kuku ümber ega põrka vastutulevate inimestega kokku. Tähendab, ma kasutan mälu selle kohta, kuidas midagi teha mingi eesmärgi saavuta-miseks ehk protseduurilist mälu. Ma mäletan, kuidas ma professor Tulvinguga tuttavaks sain, kui ta Teaduste Akadeemia saalis istus ja psühholoogiakonverentsi ettekandeid kuulas ja kuidas ma talle peale käisin, et intervjuud saada. Tähendab, ma kasutan mälu liiki, mis teeb võimalikuks isiklike sündmuste mäletamise – episoodilist mälu. Kuid ma tean ka, kus asub see tänav, kus Tulvingute Eesti kodu on, ja ma tean, kuidas sinna jõuda. Tähendab, ma kasutan teadmisi ümbritseva maailma kohta – semantilist mälu.
LIHTSUSE JÕUD. Istun Tulvingute kaunis kodus tugitoolil, tema abikaasa Rutt kallab meile kohvi, ja Endel Tulving istub sohval, otse Rutt Tulvingu soojades erksates toonides maali all. See maal meenutab kangesti Tulvingu äsja eesti keeles ilmunud raamatu “Mälu” kaant. Sellegi on teinud ta abikaasa. Tõstan raamatu lauale ja küsin, et millist mälu mul selleks vaja läks. Tulving naerab ja kostab vastu, et küllap kõiki kolme. Ma mäletasin, et raamat on kotis, ma teadsin, et raamat on kotis, ja ma oskasin selle sealt välja võtta, et lauale panna.
“Need peatükid selles raamatus on suurem osa minu elutööst ja minu elutöö on alati olnud võidelda väga elementaarsete tõdede eest. Need on väga lihtsad, selged asjad – probleem on ainult selles, et kunagi on hakatud natuke eriliselt mõtlema,” ütleb Tulving lihtsalt.
Lihtsuses ongi Tulvingu üks jõude. Tema katsed, kust selgusid mälu mitmed seni teadmata omadused, on nii lihtsad, et vägisi tekib kahtlus, kas neist ikka midagi teada saab. Kuid saab ikka küll. “Need katsed on korratavad, ja tulemused ikka ühed ja samad,” kinnitab Tulving.
KOER TEAB, KUID EI MÄLETA. Endel Tulving on Kanadas elav mälu-uurija, kes 30 aastat tagasi avaldas artikli, mis põhjustas revolutsiooni mälu uurimises. “Pole olemas ühte mälu,” kõlas siis ja kõlab nüüdseni Tulvingu avastuse mõte. Seda polnud teadusavalikkusel sugugi lihtne alla neelata. Tol ajal eristas Tulving vähemalt kahte mälusüsteemi – episoodilist ja semantilist. Üks aitab meeles pidada isiklikke sündmusi, teine aga fakte, teadmisi maailma kohta. Kui te veel nädala pärast mäletate, et mälul on mitu erinevat süsteemi, siis olete siit artiklist talletanud selle teadmise oma semantilisse mällu. Kui te aga lisaks mäletate, et samal ajal, mil te seda artiklit lugesite, kukkus naabri koer pööraselt haukuma, laps tuli taskuraha paluma ja sõber helistas uksekella, siis teeb selle töö ära teie episoodiline mälu.
Võtame koera, kes põõsa alla maetud kondi järele läheb, orava, kes talvel oma pähklid üles leiab ja rähni, kes puukooreprakku on sepikoja ehitanud. Mida nemad oma eluseikadest mäletavad? “Mitte midagi,” üllatab Tulving. Teen suured silmad. “Koer teab, et kont on põõsa all, kuid ei mäleta oma elu episoode, mis juhtus siis, kui ta kondi põõsa alla mattis,” selgitab Tulving. Seegi seisukoht pole seni päris lõpuni vastu võetud. “Vaidlesin ühel konverentsil Francis Crickiga, oli küll häbi nii kuulsale mehele nii lihtsat asja selgeks teha,” meenutab Tulving.
MÄLU KRUNTIMINE. Kavalalt korraldatud katsed, kus inimestel palutakse meelde jätta kas kujundeid, sõnu või arve, on viinud veel ühele esmapilgul ootamatule, kuid samas igaühele mõistetavale järeldusele. Et üks asi on millegi mälus olemine, teine asi aga selle sealt kätte saamine. Ehk ammutamine.
Siin tuleb appi praiming. Ehk seostamine, sidumine, kruntimine. Kui teile näidakse näiteks viit sedelit sõnadega VIHMAVARI, RÄSTIK, KAUBALAEV, TULP, SOOKOLL, palutakse need meelde jätta ja veerand tunni pärast küsitakse, mis olid need sõnad, siis võib juhtuda, et mäletate neist nelja, aga TULP meelde ei tule. Kuid kui teil seejärel paluda öelda üks lill, ütlete suure tõenäosusega TULP.
“Öelge mulle kaks Euroopa pealinna, mis algavad mõlemad ühesuguse tähepaariga ja lõpevad mõlemad jälle ühesuguse tähepaariga,” küsib Tulving kavalalt. Ratsutan omateada kõik Euroopa pealinnad läbi, häbi pärast tuleb higi laubale, aga tee, mis tahad, midagi meelde ei tule. “Te teate seda, see on kindel, aga ärge muretsege – enamik inimesi teab seda, kuid vähesed tulevad kohe vastusele,” lohutab ta.
AJA TAJU. Viin kähku jutu kõrvale, ja palun, et Tulving räägiks veidi oma kronesteesia ideest. Kronesteesia on aja tajumise võime, subjektiivsest ajast teadlik olemine.
“Me peame aega endastmõistetavaks nagu õhku, mida hingame,” ütleb Tulving, “kuid kronesteesia tekkis inimese evolutsioonis üsna hilja ning mängis tsivilisatsiooni arengus kriitilist osa.” Tulving ei pea kronesteesia ideed veel lõplikult tõestatuks. “Kronesteesial on uute ideedega ühine joon, ja nimelt annab ta lootust, mida ei paku ideed, mida keegi pole välja öelnud,” ütleb ta oma rahulikul ja kindlal moel. Rakendan kronesteesiat, ja tajun, et lepitud pooletunnine vestlus on pikenenud paarile tunnile.
Ronin hämaras trepikojas trepist alla, ja mul on tunne, et olen millegi poolest õnnelikum. On tunne, et tean mälust nõnda palju rohkem, et isegi kui mu välismälu, diktofon, meie vestlust ei salvestanud, saaksin õige mitu lugu kirja panna. Välisukse taga tänavatrepil komistan ja palju ei puudu, et trotuaarile prantsatan. Mis mind alt vedas? Kas protseduuriline mälu? Või episoodiline mälu? Või hoopis semantiline?
“Kurat! Need pealinnad on ju Budapest ja Bukarest!” tuleb komistamise pealt meelde, ammutub kui kusagilt viiendast mõõtmest. Säh sulle siis praimingut.
