XX sajandit on nimetatud enesetappude aastasajaks, XXI tõotab tulla võrreldamatult viljakam. Praegu võtab endalt igal aastal elu 60 000 venemaalast, 30 000 ameeriklast, 25 000 jaapanlast, 20 000 prantslast jne. Maailmast lahkub aasta kestel enesemõrva läbi pool miljonit inimest, ligi kolm miljonit üritavad seda teha. Ja need arvud hõlmavad üksnes ilmselgeid, tõestatud suitsiide.

Grigori Tshhartishvili kirjutab oma raamatus "Kirjanik ja enesetapp": "Inimkonna ees seisab praegu palju probleeme -- suitsiidirohkus on vaid üks neist. Mitte kõige silmakargavam, kuid kõige raskemini lahendatav. Filosoofilisest seisukohast on enesetapp meie tähtsaim probleem. On elu seda väärt, et lasta tal lõpuni kulgeda?"

Jeesus Kristus --

enesemõrvar?

Millist surma võib kindlalt nimetada enesetapuks? Läbi sajandite on kestnud vaidlus, kas Sokrates, kes surmamõistetuna oli sunnitud võtma mürki, oli enesetapja? Või Jeesus Kristus, kes ristisurma läks ju vabatahtlikult?

Suitsidoloog Maurice Farber on tänapäeva tarbeks andnud lühida ja täpse definitsiooni: "Enesetapp on -- teadlik, sihilik ja kiire iseeneselt eluvõtt". Selle määratluse kolmas tingimus, kiirus, jäi täitmata Jeesus Kristusel. Ei luba see enesemõrvarite ridadesse arvata näiteks ka apaatiasse hääbuvaid, toidust loobuvaid, tasa kustuvaid inimesi. Ka mitte alkohoolikuid, kes küll teadlikud olles, et neid ähvardab tsirroos, ometi aina edasi kaanivad või nikotiinikuid, kellele pole saladus, et nad iga sigaretiga teevad sammu ligemale vähktõvele. Samas peaks vaprate enesemõrtsukate esiritta kuuluma Aleksandr Matrossov, kui ta ikka tegi seda, mis talle omistatakse. Ja surmalendurid kamikadzed. Ehkki nad ei tormanud surma elutüdimusest, pigem, nagu öeldakse, elu nimel.

Läbi ajaloo on enesetappu suhtutud mitmeti. Vanas-Kreekas võeti toimingut mõistvalt, kohati soosivalt. Rooma impeeriumis peeti tegu aga seaduslikult karistusväärseks. Kristlik keskaeg oli enesetapjate vastu ülekohtuselt karm, endalt elu võtmine kuulutati suuremaks patuks kui ligimese tapmine. Vankumatuks argumendiks toodi, et kaaskodaniku tapmist võib edaspidise usina vagadusega lunastada, edukas enesetapja aga seda enam teha ei saa. Uusaja värsked tuuled tõid endaga suitsiidide kaitsmist ja õigustamist, Michel Montaigne, John Donn, David Hume olid selles sfääris aktiivsed mehed. Prantsuse revolutsioon kustutas oma riigi piires enesetapu kuritööde nimekirjast. Mujal nii kähku ei käinud, Inglismaal seisis koodeksis asjakohane paragrahv kuni 1961. aastani. Kõige naljakam, et mitmes paigas oli enesetapukatse eest karistuseks -- surmanuhtlus. Umbes nii, et kui sa kobakäpp ise hakkama ei saa, küll me siis näitame, kuis värk käib.

Soolikad süles

Üht-teist oleme ju kõik kuulnud jaapani rituaalsetest enesemõrvadest, mis kasvasid tihti meeletuteks suitsiidlikeks orgiateks. Nagu Hojo valitsemisaegu XIV sajandil, mil sõja kaotuse järel korraldati pidu, kus kõik 870 kutsutut end väärikalt tapsid, üldse kustutas sel päeval vabatahtlikult oma eluküünla 6000 samuraid. Sama korrati sajandeid hiljem, 1944. aastal, mil jaapanlased võitlesid Saipani saare eest meeleheitlikult viimase võimaluseni, lõpuks, pääsu nägemata, torkasid tuhanded japsid endale terariista pidulikult kõhtu.

Jaapanis on enesetapp olnud ikka enseväärikuse taastamise vahend. Meie arusaamise järgi ka üsna süütutes situatsioonides: patutegude pärast tööl või isiklikus elus. Kui Eestis kehtiks Jaapani tavad, poleks meil ühtki poliitikut enam elavate kirjas, iga nädal peaks mõni neist endal soolikad sülle laskma. Jaapanis ongi ühiskondlik kliima alati väljendunud suitsiidide rohkuses, viiekümnendail aastail, mil maailmasõjast alandatud riik oli põrmu surutud, tõusis Jaapanis sooritatud enesetappude osakaal kogu maailmas sooritatud suitsiididest 8 protsendini. See oli jahmatav.

Tõsi, nüüd täheldatakse Jaapani psühhokultuurilises mudelis järske muutusi, pealekasvav küüniline noorus hülgab siiani kindlale enesedistsipliinile ja kollektiivsetele väärtustele orienteeritud ideaalid. Esile tõuseb individualism, egoism.

Indiast on teada lesestunud naiste tavandlikud endahukkamised. 1821. aastal olla inglise koloniaalvõimud lugenud 2366 juhtu, mil meheta jäänud naine end kurvastuse märgiks põletas või uputas. Mnjah, kunagi osati meest väärikalt hinnata.

Ent karates tänapäeva ja lääneliku kultuuri manu, tuleks pärida, mis ikkagi tingib enesetappude järsu kasvu meil, valgete inimeste keskel. Pakutud on mitmeid põhjuseid. Muidugi sotsiaalseid: need tõukavad rahvast enesetappudele näiteks praegusel Venemaal. Moraalseid: kristluse mõjujõud piseneb aina, inimene iseseisvub aina, kamandab ise oma eluvõimalusi ega pelga põrgut ja patupalka. Eelkõige aga tuleb põhjusi nuhkida kodaniku psüühikast. Maailm on muutumas totaalseks, ühemõõtmeliseks. Intiimne külaõhkkond on lännu, iga alevielanik elab justkui kogu maailma silme all. Hubased vaiksed väikeriigid peavad kaasa kargama euroliidutantsudes. Lihtinimene ei tööta enam pisivabrikus, mingis "Punases Retis", kus peainsener ütleb sulle koridoris intiimselt tere, vaid määratus kontsernis, mille eesmärgid sinu jaoks on haaramatud ja mille kaugelviibibaid omanikke ja juhte ei näe sa terve elu kestel.

Nagu väetis mõjub enesetappude kasvule üldine heaolu tõus. Mida kergemini mõnud sulle kätte tulevad, seda mõttetumaks muutub kõik. Mida rohkem oled poputatud ja kaitstud, seda lõdvemaks muutub su eluinstinkt. Sõjaaegu, koonduslaagreis, küüditatuina Siberis ei mõeldud enesetapule, vaid üksnes elu säilitamisele. Oswiecimis oli enesetappude arv täissöönud valvurite seas mitu korda kõrgem, kui piinatud ja näljasurma piiril vangide hulgas.

Maailm pürgib lahti saama sõdadest, näljast, religioonist, suurtest ideedest, kurnavast tööst, moraalist, haigustest, ühel hommikul istub inimene eesmärgitult, vegeteeriva lihakehana oma sängiserval, seksist ja masturbeerimisest küllastatuna, ainsagi mureta, ühegi rõõmuta ning küsib eneselt, milleks, kurat, see kõik. Ärksamad meie hulgast küsivad nõnda juba praegu.

Sõbralikult surnukuuris

Muidugi, enesetapu põhjuseks võivad olla väga erinevad ajendid: noorus, vanadus, armastus, narkomaania, homoseksualism, poliitika, haigus, hullumeelsus, joomarlus, pettumus jne. Aga ka selgepilguline arusaam, et kõik siin maailmas kulgev on läbinisti absurdne.

Kõige suitsiidsem elukutse maailmas olevat kirjanikuks olemine. Protsentuaalselt tulevat enesetappe selle professiooni puhul kõige enam. Kriitilised hetked tungivad kirjaniku ellu teisiti ja teisel ajal kui keskmisel kodanikul, kes satub enesetapumõtetesse enamasti kolmel eluperioodil: vanuses 15-24, viiekümnendais eluaastais ja seitsmekümnendatel. Ka kirjanike juures täheldatakse kolme ohutsooni, ent teise kriitilisse auku kukutakse tükimaad varem -- eluaastais 35-39. Sest just siis saabub enamikel kirjutajaist loominguline kriis, äkki ei suudeta enam kirjutada, vähemasti sedavõrd kvaliteetselt, kui ihatakse. Cocteau ütles kunagi: "Kirjutada, see tähendab tappa surma".

Grigori Tshhartishvili (peale tema raamatu soovitan suitsiidihuvilistel lugeda Irina Paperno tööd "Enesetapp kui kultuuriline institutsioon") on koostanud kirjanikest-enesetapjatest väikese entsüklopeedia, 350 nime. Alul oli see mahukam, kuid enne trükkimist lükkas autor hulk käsitletuid kõrvale, piirdudes tuntuimatega. Leksikoni põhjal annab teha mitmeid üldistusi. Grupeerisin kirjanikest suitsiidimehed riikide kaupa ja tulemus on ilmekas: 350-st kirjanikust-enesetapjast on 43 prantslased, 41 venelased, 30 britid, 26 ameeriklased, 24 sakslased, 22 jaapanlased, 21 austerlased, 9 poolakad jne. Muidugi, kõikidesse rahvusgruppidesse (peale jaapanlaste) mahub tõu järgi võttes hulganisti juute, ent siinkohal pole see tähtis, sest nad esindavad ikkagi vastavalt prantsuse, saksa jne. kirjandusi. Niisiis, veenvalt kõige enesetapjalikumad on prantsuse kirjanikud (Prantsusmaa rahvaarv on näiteks USA omast üle nelja korra pisem, suitsiidi-mehi aga märgatavalt enam), vapustav on austerlaste arvukus enesemõrvarite hulgas (Austrias elanikke vaid 8 miljoni ringis).

Kuidas enesetappe sooritati? Kindlalt populaarseim meetod on unerohu või narkootikumite üledoseerimine (86 juhtu), järgnevad tulirelvade pruukimine (69), uputamine (37), poomine (32), akendest, katustelt või trepisüvendeisse surnuks hüppamine (27), terariistade kasutamine (25), gaasiga mürgitamine (19), rongi- või autorataste alla viskumine (7) jne.

Palju on poliitilisi ajendeid -- kardeti NKVD-d, fashismi-meelsed kirjanikud kiirustasid pärast Hitleri krahhi elust lahkuma(Pierre Drieu La Rochelle, 1893-1945), oldi võimetud sisseelama nõukogulikku tegelikkusse (Sergei Morozov,1946-1985), vanade sovetlaste talumatu hingepiin SSSR-i kokkuvarisemisest (Julia Drunina, 1924-1992) jne. Sagedane on kombinatsioon homoseksualism+narkomaania+eluväsimus, siia alla läheb näiteks biitnik Neil Cassidi (1926-1968). Homost kirjanik Ivan Ignatev (1882-1914) tappis end pärast elamusrikast pulmaööd naisega. Kõige ebaharilikumat suitsiidiviisi kasutas paar sajandit tagasi prantslasest poeet Nicolas Gilbert (1750-1780) -- neelas alla kirstu võtme, milles olid tema käsikirjad. Teine prantsuse luuletaja, sürrealist Gerald Neveu (1921-1960), kes end mürgitas, jättis maha täiesti vabandatava seletuspaberi, kus seisis: "Juukseid enam ei ole. Hambaid enam ei ole (paremat lõikehammast). Raha enam ei ole. Naist enam ei ole. Korterit enam ei ole. Aega enam ei ole. Tuld enam ei ole. Keha enam ei ole. Kokkuvõte tehtud 28.veebruaril 1960. Allkirja enam ei ole. G. N."

Grigori Tshhartishvili leksikon kirjanikest-enesemõrvaritest on kui surnukuur, kuhu sõbralikult ladestunud jäiku laipu, mõnel kuuliauk meelekohas, teisel rõivad krõbisemas hüübinud verest, kolmandal köiejupp kaelas tolknemas. Palju vajab selliseid sarasid uus alanud aastasada?

Kirjanikke-enesemõrvareid

Aleksandr Fadejev (1901-1956), tõusis Stalini-aegu sotsrealismi põhiteoreetikuks, kirjanduslikuks valitsejaks, osales kirjanike vastastes repressioonides, lasi end süümepiinade ja alkoholismi ajel maha.

Romain Gary (1914-1980), kahekordne Goncourt`i auhinna laureaat, elas elegantselt ja kaunilt, tema enesetapp oli avalikkuse jaoks vapustus. Lasi end oma korteris maha.

Ernest Hemingway (1899-1961), elas rõhutatult maskuliinset elu, vananedes kaotas elu- ja loomejõu, lasi end maha.

Sergei Jessenin (1895-1925), urbanisatsiooni, narkootikumite, alkoholi ja kõrge enesehinnangu ohver. Lõikas läbi veenid ja poos end.

Yasunari Kawabata (1899-1972), Nobeli preemia laureaat, aktiivse eluhoiakuga veel vana mehena, vapustuseks kujunes talle ta sõbra ja õpilase, Jaapanis temast kuulsamagi kirjaniku Yukio Mishima enesetapp, mürgitas end gaasiga.

Heinrich von Kleist (1977-1811), langes mitmete katsumuste osaliseks, püüdis leida enesetapu-partnerit, lõpuks leidiski, lasi end koos maha 30-aastase Henrietta Fogeliga.

Arthur Koestler (1905-1983), kannatas vanas põlves parkinsonismi all, sooritas koos naisega paarisenesetapu, võttes sisse üledoosi unerohtu.

Vjatsheslav Kondratev (1920-1993), sai kuulsaks alles 59-aastaselt jutustusega «Sashka», sotsrealismi kadu ja nõukogude kirjanduse ots viisid mehe meeleheitesse, lasi end maha.

Jack London (1876-1916), alkohol ja rahalistesse mahhinatsioonidesse sattumine laastasid psüühika, võttis sisse surmava annuse morfiumi.

Vladimir Majakovski (1893-1930), loominguline ja psüühiline kriis, ebaõnn armastuses, patoloogiline tundlikkus viisid hukule. Lasi end maha.

Klaus Mann (1906-1949), oma kuulsa isa Thomas Manni varju jäämine, homoseksualism, suitsiidiidee, mis kummitas kogu Mannide sugu, olid selle mehe enesemürgitamise põhjusteks.

Sylvia Plath (1932-1963), imelaps, esimesed värsid avaldas 8-aastaselt, tegi oma lühikese elu kestel kolm enesetapukatset, viimane neist õnnestus.

Aleksandr Radishtshev (1749-1802), võttis mürki, seejärel vigastas end veel habemenoaga, suri pärast ränki kannatusi.

Joseph Roth (1894-1939), suri pärast enesemürgitamist Pariisi haiglas.

Stefan Zweig (1881-1942), sügav pettumus ühiskondlikus arengus, võtsid koos naisega mürki.

Georg Trakl (1887-1914), «surmalaulikuks» kutsutud ekspressionistlik poeet võttis ilmasõjaaegu psühhiaatriaravilas surmava annuse kokaiini.

Marina Tsvetajeva (1892-1941), vaesusse, mõnitamisse ja lootusesse muljutud poetess poos end.

Virginia Woolf (1882-1941), pettumus «hulluvas maailmas», hirm järjekordse depressioonihoo ees, korjas kleiditaskud täis kive ja hüppas jõkke.