Eriline viiuldaja Gidon Kremer
Pühapäeva õhtul särab Eesti publiku ees omanimelise orkestriga Baltimaade kompleksivabamaid suurkujusid – viiuldaja Gidon Kremer. Riias viiuldajate dünastias sündinud mees on ammu Euroopas elupaiga leidnud ja tiirleb maailma muusikaavarustes. Viimasel ajal veab ta endaga kaasa ka Baltimaade andekamaid keelpillimängijaid – oma 50-ndaks sünnipäevaks loodud orkestrit Kremerata Baltica.
Kremer on põnev ja mitmetahuline isiksus. Kriitikud ütlevad tema mängu kohta “loomulik virtuoossus”. Ta on elus väga palju jõudnud. Moskva-päevil oli ta kuulus oma tohutu töövõime ja menu poolest naiste hulgas. Ta osales vene muusikute avangardrühmituses, mis siiani maa-ilmas oma loomingu ja ideedega huvi tekitab. Kuna rühmitusse kuulusid peamiselt heliloojad, siis oli Kremeri roll interpreedina, ideede teostaja ning publikuni viiana väga suur. Ja selleks sobis tema ere isiksus ülihästi.
LOOMINGULISUS JA VABADUS. Elu teises pooles on Kremeri energia rakendunud noorte talentide enda ümber koondamisele ja neile väljundite andmisele. Nii on tal kaks Kremerata-nimelist ettevõtmist: Kremerata Musica festival Lockenhausis, kus noored kahe nädala jooksul suhtlevad ja musitseerivad ning noorteorkester Kremerata Baltica.
Orkestri märksõnadeks tunduvad olevat loomingulisus ja vabadus. See on eriline kollektiiv, kus liider end tagaplaanil hoiab ja pea iga liige omapoolsete ettepanekutega välja tulla võib. Kremer pole dirigent, vaid mängib ise kaasa, ta on üks orkestrantidest – ainult et kõige andekam ja säravam. Tundub, et ka üks leplikumaid.
“Kontserdil üllatab ta meid tihti, peame kõigeks valmis olema. Aga meie üllatame teda ka,” kinnitab Eestist orkestrisse kutsutud Andrei Valigura.
“Kui proovis sarved väga krussi lähevad, räägib mõne anekdoodipoisi. Ta ei karju kunagi, ainult ütleb nii, et tunned end väga-väga madalal olevat,” ütleb teine Eesti poiss Indrek Sarrap. Oma orkestri poole pöördub maestro tihti sõnadega: “Kas ma tohin paluda, vabandage ” Ootab kannatlikult, kuni orkestrandid omavahel vaidlevad. Ja siis ütleb keegi: ”Laske tal( Kremeril) ka ometi midagi öelda!”
“Meil on endal suur vastutus,” ütlebki tulemuse välja Andrei Valigura. Üksiki muusik ei oota, jalad puldi all: no mida sa nüüd meiega ette võtad? Kõik pingutavad nii, et õhk säriseb. Kremeri isiksuse erakordsus saab aga selgeks siis, kui meister soleerima hakkab.
ERILINE IDENDITEET. Aeg, mil tippu tõusnud väikerahvaste esindajad hilisema kodakondsuse järgi sakslased või inglased olla tahtsid, on möödas. Nüüd müüb eriline identiteet. Mida tundmatumast ja väiksemast riigist pärineb vaimuhiiglane, seda huvitavam ta maailma areenil tundub.
Kõik Kremeri-tutvustused algavad nimega Riia. Ta mängib erakordselt palju Ida-Euroopa ja endise NL-i heliloojate muusikat. Siit on ka, mida võtta. Schnittke, Pärt, Vasks, Silvestrov, Gubaidulina on läänes põnevusega oodatud nimed, kuid Kremer võtab mängida ka vähetuntud heliloojaid. Lisaks sellele kohtab tema kavades tihti 20. sajandi teise poole menuheliloojat, tangokuningas Piazollat ja isegi filmimuusikat.
