Anu: “Lasteaias küsiti meilt kord, kumb teile rohkem meeldib, kas isa või ema, ja mina vastasin ainsana, et isa. See vastus tekitas kasvatajas nii suure hämmastuse, et see on mulle siiani meelde jäänud. Kahtlemata olid mul emaga emotsionaalselt lähedasemad ja südamlikumad suhted, kuid isa oli autoriteet, kelle kõne- ja käitumismaneeri püüdsin jäljendada ja kelle tunnustust taotlesin. Ema esindas minu jaoks kodusoojust, isa avastusterohket täiskasvanutemaailma.”

Ain: “Väiksemana oli isa mulle eeskätt autoriteet, kes aitas jalgratast lappida, tegi suusad korda, õpetas kala püüdma ja autot juhtima. Parimaks puhkuseks pean siiani metsajärve ääres õngitsemist – seegi on lapsepõlvest pärit mälestus ja seotud isaga. Samas oli isa vähemalt kodus üsna närviline, nii et me püüdsime vennaga teda pigem vältida. Sõbraks ega usaldusaluseks ei ole ta mulle kunagi olnud. Isa põhienergia läks tööle ja paraku olen selle joone talt üle võtnud.”

Ants Parktal: “Lapsel on oma ema ja isaga tõepoolest erinevad suhted. Sageli küsitakse, kas isa võib ema asendada. Psühhoanalüütik Daniel Stern, kes on uurinud lapse suhet emaga, väidab, et last kandes tekib emal eriline psüühiline seisund, nn emalik konstellatsioon, mis aitab last ilmale tuua ja temaga ta esimestel elukuudel ja -aastatel toime tulla. Isa ei ole selleks seisundiks võimeline ja tema roll ei saagi sel perioodil ema omaga võrdne olla. Isa jääb taustategijaks, kelle ülesanne on ema toetada ja anda oma olemasoluga lapsele kindlustunne, et teda ümbritsevas maailmas valitseb järjepidevus.

Ehkki isa mõistagi suhtleb väikelapsega, ei ole laps mitmete arengu-uurijate arvates enne kolmandat eluaastat suuteline looma püsivat suhet rohkem kui ühe inimesega. See suhe on tal emaga. Hea näide: kui isa viib lapse sõime, on laps rahulik, emaga minnes ta aga nutab ja jonnib. See ongi nii just seetõttu, et lahusolek isast ei ole lapsele sedavõrd oluline kui lahkumine emast.

Isa roll tähtsustub lapse kolmandal eluaastal, kui laps sünnib psüühiliselt ja hakkab iseseisvuma. Esimestel eluaastatel emast tugevas sõltuvuses olnud maimik on nüüd võimeline psüühilises plaanis üksi olema ja isa on see, kes aitab tal emasõltuvusest vabaneda. Nii tekib lapsel isaga küpsem suhe, sest ta on juba vanem ning näeb asju ratsionaalsel tasandil. Isa on talle sotsiaalse maailma tutvustaja.”

Oidipuse kompleks

Anu: “Väikse tüdrukuna võlus mind tohutult isa lõhn, samuti mäletan, et armastasin vaadata tema käsi. Ma vist ei liialda, öeldes, et tundsin isa läheduses midagi seksuaalse erutuse sarnast. Algkooliajal oli mulle väga tähtis, et isa näeks minus naist, mitte last. Jälgisin tema seltskonnas hoolega oma käitumist ja selles oli vist üsna palju flirdi elemente.”

A. P.: “Isa roll on tutvustada lapsele meestemaailma. Isa on esimene mees tütre, ema aga esimene naine poja elus. Ka lapsel tekkivad esimesed seksuaalsed ja lähedusesoovid on seotud just ema või isaga. Kui tütrel on isaga hea suhe, õpib ta isalt meestemaailma tundma ning suudab tänu sellele edasises elus olla naiselik ning oma naiselikkusest rõõmu tunda. Ka esimesed vaenulikud ja agressiivsed mõtted on poisil seotud isaga, tüdrukul emaga, kui laps ühel hetkel avastab, et tema armastatud partner ei kuulugi ainult talle. See on lapsele omamoodi traumaatiline sündmus, millest tulenevad mitmed murdeeaga seotud seksuaalsed probleemid. Tegemist on Oidipuse kompleksiga, mida psühhoanalüütikute arvates esineb igas normaalses perekonnas ja mis laheneb, kui laps endale tunnistab, et tema ema või isa ei kuulu talle. Laps, kes mõistab, et ema ja isa vaheline suhe on kahe inimese suhe, on ise täiskasvanuna võimeline normaalseks paarisuhteks ega hakka looma abieluväliseid sidemeid.

Poisi jaoks laheneb see kompleks isaga samastumise kaudu: kui ma ema ei saa, siis ma samastun isaga ja kuna isal on suhe emaga, siis sedakaudu saan ema endale. Et isaga samastuda, peab laps tunnetama, et ta on nagu isa. Selleks on tähtis, et ta saaks olla koos oma isaga ja tunda, et isa on koos temaga. Probleemid tekivad siis, kui pojal ei ole, kellega samastuda. Peres, kus domineerib ema, isa aga on vaikne tossike, pole poisil võimalik isaga samastuda. Siis jääb poeg isa üle võitjaks ega vabane tundest, et ema kuulub talle. Sel juhul pole ta oma seksuaalset arengut lõpule viinud.”

Abikaasa nagu isa

Anu: “Olin murdeealine, kui isal tekkisid tõsised alkoholiprobleemid, mis viisid lõpuks vanemate lahutuseni. Mida vaenulikumaks ema isa vastu muutus, seda rohkem hakkasin isale kaasa tundma. Süüdistasin oma ema aastaid isa hülgamises. Mõni aasta tagasi tekkis mul endal lähedane suhe mehega, kel oli samuti alkoholisõltuvus. Ehkki mind hoiatati, et see mees rikub mu elu, tõmbas mind vastupandamatult tema poole. Alles siis, kui olin omal nahal tunda saanud, mida tähendab elu sõltuvushaigega, ja ta maha jätnud, taipasin äkki, kuivõrd täpselt too inimene oli nii oma saatuselt kui välimuselt sarnanenud mu isaga. Tänu sellele ebaõnnestunud suhtele olen viimaks ka oma ema mõistma hakanud ja minevikuga rahu sõlminud.”

A. P.: “Isa suhtleb oma tütrega kui naisega. Tütar õpib isalt meeste käitumist ja mehega koosolemist. Pereterapeudid on tähele pannud, et väga sageli abiellubki naine mehega, kes sarnaneb tema isaga. Üks põhjus võib olla, et otsitakse enda kõrvale inimest, kelles on midagi omast ja tuttavat, kellega osatakse käituda.

Vahel, kui tütre suhted isaga pole olnud kõige paremad, juhtub sedagi, et sama tüüpi partnerit valides püütakse oma uues elus saavutada seda, mis isaga suheldes jäi saavutamata, ning hakatakse isaga lõpule viimata suhet mõnes mõttes kordama. Kui neid isaga lahendamata jäänud asju on väga palju, siis võib isegi tekkida olukord, et oma abikaasasse suhtutaksegi täpselt nagu isasse, mis toob kaasa väga tõsiseid probleeme seksuaalelus, sest seksuaalsuhe isaga on lubamatu.”

Isa jälgedes

Ain: “Ülikoolipäevil tekkis meil isaga veidi usalduslikum kontakt, mis süvenes pärast abiellumist, kui kodust ära kolisin. Ilmselt oli paremaks vastastikuseks mõistmiseks tarvis kas või ajutiselt teineteisest eemal olla.

Minu täiskasvanuelu on isa üsna palju mõjutanud. Tunnen, et astun tema jälgedes. Mu suur huvi lugemise ja poliitika- ning maailmasündmuste vastu on pärit just isalt. Samuti mõistmine, et läbi võib lüüa mis tahes erialal ja et oluline ei ole mitte niivõrd karjääri teha, kui osata oma põhimõtetele truuks jääda.

Isa soov oli, et omandaksin kõrghariduse. Talle oleks meeldinud, kui oleksin EPAsse astunud, kuid mina otsustasin tehnika kasuks, maaelu mind ei tõmmanud. Samas on mu elu kulgenud viimased 15 aastat täpselt isa jälgedes, ilma teadlikult selle poole püüdlemata.”

Anu: “Minu isa on kunstnik. Ka mina olin lapsena hea joonistaja ja nii hakati meie peres mulle maast madalast vihjama, et küllap saab minustki kunstnik. Käisin vanemate tahtel kogu kooliaja kõikvõimalikes kunsti- ja käsitööringides. Keskkooliklassides rohkem kohustusest, sest sain ise tükk aega enne oma vanemaid aru, et ega mul tegelikult mingit erilist annet ei ole.

Läks nii, et hoopis minu vend valis endale isaga sama elukutse. Kutsumusest, mitte vanemate survel. Isa on selle üle kohutavalt õnnelik ja nimetab venda sageli oma mantlipärijaks. Tänu ühisele ametile suhtlevad nad siiani üsna tihedalt. Mina olen isaga kaugeks jäänud, eeskätt vist küll tema alkoholismi tõttu.”

A. P.: “Mõtteviis, et laps peaks valima isa ameti, on arvatavasti pärit ajast, kui jõukas pereisa vajas oma varandusele uut haldajat või talule uut peremeest, ning oli seotud algselt pigem materiaalsete taotlustega. Kuigi tendentsi, et vanematel on omad kujutlused, millised inimesed nende lastest peaksid saama, või soovid, et lapsed teostaksid nende endi poolt teostamata jäänud unistusi, võib tähele panna ka muudes valdkondades. Säärane mõtteviis on seotud vanemate nartsissismiga: vanemad näevad lastes iseennast ja imetlevad lapsi, sest lapsed on osa neist. Kui lapsed on väiksed, siis on see väga tore, sest väiksed lapsed vajavad jäägitut imetlust, aga kui tegemist on elluastujaga, kes valib oma eluteed, tuleb lubada lapsel iseseisvalt otsustada.

Samas ei ole paljud vanemad üldse valmis nägema ja kohtlema oma murdeealisi lapsi täiskasvanuna ega suuda neid vabaks lasta. Sel juhul on ühine eriala üks võimalus last enda külge siduda. Kui aga laps valib oma vanemaga sama elukutse huvist asja vastu, siis on see mõistagi väga tore.”

Ei Anul ega Ainil ole olnud oma isaga täiskasvanuna kuigi lähedasi suhteid. “Ehk alles isa viimastel eluaastatel, siis aga olin paraku juba ise nii töösse uppunud, et ei jäänud eriti aega temaga suhtlemiseks. Vahepealsetel aastatel kujunes probleemiks isa alkoholilembus, mistõttu jäi tal päris selgeid aegu väheks,” tunnistab Ain, kelle isa on nüüdseks elust lahkunud.

“Muidugi võib elu ootamatuid pöördeid võtta ja meid isaga uuesti lähendada,” arvab Anu, “aga eriti ma sellesse ei usu. Oleme kaks täiskasvanut, kes elavad kumbki täiesti erinevas maailmas.”

“Ideaalne isa peaks alguses olema nagu vanem sõber, hiljem nagu kogenum kolleeg,” mõtiskleb Ain. “On palju asju, millest saavad rääkida omavahel vaid isa ja poeg – selleks tuleks aega võtta.”

Kaire Puumets