Ester Mägi – Heli Looja
Neil päevil austame üht meie rahvusliku heliloomingu eredamat ja omanäolisemat loojat Ester Mägit tema 85. sünnipäeval. Austame heliloojat, kellele muusika ei ole vahend enda ühiskonnas esile tõstmiseks, vaid kes on pidanud olulisemaks leida üles helid ning nende seos, kulg ja toime, mis väljendaks kõige õigemini tema tunnet ja arvamust maailma elust, ilust ja valust.
Tasakaalukus, tasakaalustatus, delikaatsus, kammerlikkus, kristalsus – need jooned iseloomustavad nii Ester Mägi loomingut kui ka tema isikut. Ehk teisisõnu: oma muusikalises ütlemises on ta siiras, vaid tema ise, lugupidav ja pieteeditundeline kõigi ja kõige vastu.
Loomingulise käekirja ja tõekspidamiste nurgakivi sai Ester Mägi oma õpetajalt Mart Saarelt, aga kindlasti ka rahvalaulude kogumise ekspeditsioonidelt. Rahvaluule (märgatav huvi kitsamalt setu rahvaloomingu vastu) ongi mitte valdavalt, aga sageli tema vokaalmuusika tekstide allikaks. Aga Mägi tundelaadi iseloomustab ka harva (või mitte üldse) koorilaululoojate huviorbiiti sattunud luuletajate tekstide kasutamine: Nikolai Baturin, Anton Hansen Tammsaare, Kalju Lepik, Karl Ristikivi, Juhan Viiding, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Kalle Muuli.
Huvitav, mitmed koorijuhid on (üksteisest sõltumatult) kasutanud Ester Mägi muusika kohta ühte ja sama sõna – puhas. Aga Mägile omase kaalutluse tulemusel see nii ongi: ei ühtki tarbetut, lobisevat, efektitsevat nooti. On olnud võimalus korduvalt kogeda tema suhet oma muusikaga.
Ta võib kui andunud restauraator kaaluda “pisikese fa-dieesi” toimet, seda lihvida ja elustada ning mitterahuldava tulemuse korral üldse välja visata, peaasi, et midagi erilist hõrku ära ei rikutaks!
Ei meenu, et Mägi muusikalistes arendustes oleks vohavat spontaansust, kulminatsioonides meeleheidet, lüürikas sentimentaalsust, südantlõhestavat dramaatikat. Võib veel loetleda, mida tema muusikas ei ole, ja samas – kui palju on selles ikkagi suurt!
On tähenduslik, et ühestki väljaandest ei leia Ester Mägi pikka biograafiat. Kusagilt ei nähtu, et ta oleks tulnud muusikaellu noore, vihase, energilisena. Elavnemist heliloojana on täheldada alles 1960-ndatest, rohkem juba 1970.–1980. aastatel. Aga 1990-ndate hinnatud koorilaulud, tema huvi kitarri ja mitmesuguste uute ansamblikoosluste vastu? See ongi Ester Mägi ühteaegu alati iseendaks jäämine ja samas alatine muutumine – veelgi kristalsemaks, veelgi puhtamaks.
Tänu- ja austusavaldusega kõigi koorimuusikute poolt.
Hea sõna
Veljo Tormis,
emeriithelilooja
•• Tunnen Ester Mägi vastu teatavat elutervet loomingulist kadedust, sest tema teeb palju sellist, mida minagi teeksin, kui oskaksin. Ta on ju oma loomingus minust mitmekülgsem, loob instrumentaal-, kammer-, orkestrimuusikat.
Tema looming ühendab meid vana Eesti ajaga ja suubub täiesti loomulikult meie tänasesse päeva.
