Formaadilt oli tänavuse Eurovisiooni puhul tegemist juba varem sissetallatud rajaga, kust ei puudunud eelmise aasta võidulugu ega ka suurejooneline tantsu- ja laulusõu, mis tõi vaatajateni põgusa läbilõike Kreeka 4000-aastasest laulutraditsioonist.

Muudetud oli punktiandmise süsteemi, mis muutis sõu intrigeerivaima osa bingoloto pliks-plaks piletiks. Vähemasti selgus võitja kiiremini kui tavaliselt. Telesekundid on kallid.

Nagu viimastel aastatel ikka kombeks, ei domineerinud lugude puhul mitte need ise, vaid sõu. Poolalasti kehad vahetusid taustatantsijatega, lavalt käisid läbi Saksa kauboid, wannabe-Shakira, kamp Leedu koomikuid, keskikka jõudev tibuvärvi tagis räppar ja Soome kollid, kes lõpuks kogu krempli ”kinni panid”. Eurolaulule omaselt võis kuulda variatsioone teemadel “ma armastan sind”, “ma tahan sind”, “terve maailm, ühinege” ja “hõissaa, me oleme Eurovisioonil!”.

Juur ja Kivirähk hoidsid virged

Üritus oleks olnud väljakannatamatult kesine, kui teleri kõrval poleks sõbrana sekundeerinud Raadio 2 “Rahva oma kaitse”, mis suutis meeled kuidagigi virged hoida.

Juur ja Kivirähk ütlesid tegelikult väga õigesti, et soomlased julgesid olla nemad ise. Sest milleski muus ei oska nende fenomeni näha. Soome Lordi oli ainus tõeline asi selles camp’ilikus Eurovisiooni simmanis, mis järgmisel aastal leiab aset meie naaberriigis. Loodan, et neil on julgust jäädagi iseendaks. Pealegi lubasid Juur ja Kivirähk ise 2007. aastal kohapeal kommenteerimas olla – pärast seda, kui võitjate auks oli otse-eetris ette kantud Soome hümn.